Kallis Kadri, hoopis mina pean vabandama, et nii järjepidamatu olen olnud. Aga kui nüüd päris aus olla, siis nii palju on teha olnud ja kui natukenegi vaba aega on, siis parema meelega teen midagi muud kui istun siin läpaka taga. Vahepeal on juhtunud nii palju asju, uskumatult palju. Olen õppinud jällegi tohutult palju uusi asju kliinikus. Ruts läks vahepeal kliiniku kassile kallale ning pääses tänu mulle vaid kassi karvadega suus, minul see- eest jalad kassi kihva jälgedest sinised, siiani kusjuures. Õnn, et sepsist veel ei saanud. Vahepeal sadas meil maha nii paks lumi, et sakslastel elu seisis- Denny tuli tööle nt 4 h, tavaliselt kulub tal selleks umbes 30min...sakslased:P
Reedel oli valitud seltskonna raqluette i pidu. Praktikantidest olid kutsutud vaid Nadja, Anna ja mina:) Aga jube vahva oli, naerda sai. Lucia oma koomiliste ütlemistega ja Steffi poiss Toby oma äpardusega muutsid õhtu veel lõbusamaks kui see juba oli. Salomon äge:P
Laupäeva hommikul sõidutas Daniela mind Tessiga rongijaama ja reis suunal Kassel võis alata. (Ruts veetis lõbusa nädalavahetuse Nadja hoole all:P ning nagu mulle pidevalt teateid saadeti, siis neil oli igati vahva ja juhul kui mul peaks kunagi tekkima tahtmine loobuda oma pruunist pahandusest, siis Nadja võtab ta suurima hea meelega omale:)).
Nagu alati, ei suju minu rongireis millegipärast nii nagu võiks. Ainuüksi minu esimene RegionalExpress hilines 10min, mis tähendas, et Frankfurdis jäi mul rongi vahetamiseks vaid 1 min aega. Õnneks võitsime tagasi mõne minuti, mis tähendas, et jõudsin veel oma rongi peale. Pärast 2 rongivahetust ja 4,5 h sõitu jõudsime kohale Kasselisse. Nüüd tuli meil veel 2 erineva bussiga jõuda Messe Kasseli juurde,kus meid ootasid juba Christiane ja Heinz- Jörgen. Kõik sujus tips-tops ja 14.30 olime kohal. Sõitsime koos külalistemajja, mis asus umbes 15km linnast väljas, vaatasime toad üle, mina oma üheinimese ja nemad kaheinimese toa. Midagi luksuslikku seal ei olnud, pigem selline kodune. Ja siis läksime Kasseli linna peale. Kui ma viimati 2004. aastal seal käisin, siis ei jätnud linn mulle erilist muljet, aga nüüd mulle isegi väga, väga meeldis. Uskumatu, millised majad on ehitatud ikka mäeservale ja arhitektuuri poolesrt ka väga huvitav linn. Meie eesmärk oli minna aga jõululaadale. Milline melu, terve linn kihas inimestest ja kindlasti suurim jõululaat mida eales külastanud olen. Christiane tegi välja ka klaasi hõõgveini, mis on kindlasti parim, mida kunagi joonud olen. mmmmmm...ja no sinna juurde kuulus ka väike tuutu röstitud mandleid. mhmh. Pärast paari tundi uudistamist oli nii Tess kui ka Christiane 3-st koerast koosnev seltskond väsinud ja sõitsime tagasi külalistemajja. Kuna 6. dets tähistavad sakslased Nikolause päeva, siis õhtusöök oli välja pandud bufeena. Toit oli kodune, teenindusest ei räägi ja no mu kahvel oli ka must. Aga noh, see- eest oli seltskond muhe ja ma katsusin sellest kõrvale vaadata.
Pühapäeva hommikul oli siis meie selle aasta viimane näitus. Ruts ei tulnud kaasa vaid ühel põhjusel- kasvataja ei lubanud, sest pruune ei pidavat too kohtunik sallima, samuti ka laigulisi. Vanamutt oli aga vormis ja tegi igati uhke etteaste ning eks ma ju tean, mis ta vead on ja no iga kord on lootus, et ehk kohtunik ikka ükskord meid ka. Klassi me küll võitsime ja isegi suurepärase kirjeldusega, aga rohkem mitte. See- eest Christiane üle on hea meel, kellele ka lõpuks ometi naeratas õnne ja tõi kaasa Tõu Parima ja Rühma kolmanda koha. Super. Igati korda läinud päev. Mõnus seltskond ja tore jällegi vanu tuttavaid näha. Umbes 7 paiku jõudsime Christiane juurde juurde kus tähistasime võitu isetehtud napsiga, oi jammie, vot see oli maitseelamus, nämma. Esmaspäeva hommikul sõidutas Christiane meid rongijaama, Tessi jälle reisikotis ja meie pikk kodutee võis jällegi alata. Kurb on sealt lahkuda, alati, millegipärast. Need inimesed saavad iga korraga lähedasemaks. Peagi näeme jälle, juba jaanuri keskel Nürnbergis, kus veedame koos jällegi toreda nädalavahetuse. Hotelliga tegeleme juba. Koju jõuda oli ka hea, meile olid vastu tulnud Ruts ja Anna. Ruts muidugi ei suutnud ära rõõmustada, et tema tüdrukud lõpuks ometi kodus...ja kui päris aus olla, siis isegi mul oli hea meel seda paharetti näha. Kuigi, mõnikord on mul oma loomaaiast ikka puhkust ka vaja, samas ei kujutaks oma elu nendeta siin ette.
Täna teen juba kolmandat päeva trühvleid: igasugu erinevaid ja igas suuruses, vormis, maitse variatsioonis. Homme tuleb Brigitte ja nädalavahetusel on Nadja sünnipäev. Järgmine nädal on kliiniku jõulupidu ja siis, uskumatu- lähen ma juba koju. Nii kiiresti on läinud aeg, see aasta. Mäletan nii hästi, kuidas veel väikese esimese klassi õpilasena aeg nii, nii aeglaselt edasi läks, ei tulnud need vaheajad, ei jõulud. Aga nüüd...ma olen päris põnevil. Kodus on liiga vähe aega selleks, et vabaks end lasta, selleks olen kohapeal liiga vähe aega. Ja kui mõtlen veel pika tagasisõidu peale, siis ei tundu see kõik üldse mitte ootuspärane.
Ilusat advendiaega!
