...tüdrukud Kasselis...

Kallis Kadri, hoopis mina pean vabandama, et nii järjepidamatu olen olnud. Aga kui nüüd päris aus olla, siis nii palju on teha olnud ja kui natukenegi vaba aega on, siis parema meelega teen midagi muud kui istun siin läpaka taga. Vahepeal on juhtunud nii palju asju, uskumatult palju. Olen õppinud jällegi tohutult palju uusi asju kliinikus. Ruts läks vahepeal kliiniku kassile kallale ning pääses tänu mulle vaid kassi karvadega suus, minul see- eest jalad kassi kihva jälgedest sinised, siiani kusjuures. Õnn, et sepsist veel ei saanud.

Vahepeal sadas meil maha nii paks lumi, et sakslastel elu seisis- Denny tuli tööle nt 4 h, tavaliselt kulub tal selleks umbes 30min...sakslased:P

Reedel oli valitud seltskonna raqluette i pidu. Praktikantidest olid kutsutud vaid Nadja, Anna ja mina:) Aga jube vahva oli, naerda sai. Lucia oma koomiliste ütlemistega ja Steffi poiss Toby oma äpardusega muutsid õhtu veel lõbusamaks kui see juba oli. Salomon äge:P

Laupäeva hommikul sõidutas Daniela mind Tessiga rongijaama ja reis suunal Kassel võis alata. (Ruts veetis lõbusa nädalavahetuse Nadja hoole all:P ning nagu mulle pidevalt teateid saadeti, siis neil oli igati vahva ja juhul kui mul peaks kunagi tekkima tahtmine loobuda oma pruunist pahandusest, siis Nadja võtab ta suurima hea meelega omale:)).

Nagu alati, ei suju minu rongireis millegipärast nii nagu võiks. Ainuüksi minu esimene RegionalExpress hilines 10min, mis tähendas, et Frankfurdis jäi mul rongi vahetamiseks vaid 1 min aega. Õnneks võitsime tagasi mõne minuti, mis tähendas, et jõudsin veel oma rongi peale. Pärast 2 rongivahetust ja 4,5 h sõitu jõudsime kohale Kasselisse. Nüüd tuli meil veel 2 erineva bussiga jõuda Messe Kasseli juurde,kus meid ootasid juba Christiane ja Heinz- Jörgen. Kõik sujus tips-tops ja 14.30 olime kohal. Sõitsime koos külalistemajja, mis asus umbes 15km linnast väljas, vaatasime toad üle, mina oma üheinimese ja nemad kaheinimese toa. Midagi luksuslikku seal ei olnud, pigem selline kodune. Ja siis läksime Kasseli linna peale. Kui ma viimati 2004. aastal seal käisin, siis ei jätnud linn mulle erilist muljet, aga nüüd mulle isegi väga, väga meeldis. Uskumatu, millised majad on ehitatud ikka mäeservale ja arhitektuuri poolesrt ka väga huvitav linn. Meie eesmärk oli minna aga jõululaadale. Milline melu, terve linn kihas inimestest ja kindlasti suurim jõululaat mida eales külastanud olen. Christiane tegi välja ka klaasi hõõgveini, mis on kindlasti parim, mida kunagi joonud olen. mmmmmm...ja no sinna juurde kuulus ka väike tuutu röstitud mandleid. mhmh. Pärast paari tundi uudistamist oli nii Tess kui ka Christiane 3-st koerast koosnev seltskond väsinud ja sõitsime tagasi külalistemajja. Kuna 6. dets tähistavad sakslased Nikolause päeva, siis õhtusöök oli välja pandud bufeena. Toit oli kodune, teenindusest ei räägi ja no mu kahvel oli ka must. Aga noh, see- eest oli seltskond muhe ja ma katsusin sellest kõrvale vaadata.

Pühapäeva hommikul oli siis meie selle aasta viimane näitus. Ruts ei tulnud kaasa vaid ühel põhjusel- kasvataja ei lubanud, sest pruune ei pidavat too kohtunik sallima, samuti ka laigulisi. Vanamutt oli aga vormis ja tegi igati uhke etteaste ning eks ma ju tean, mis ta vead on ja no iga kord on lootus, et ehk kohtunik ikka ükskord meid ka. Klassi me küll võitsime ja isegi suurepärase kirjeldusega, aga rohkem mitte. See- eest Christiane üle on hea meel, kellele ka lõpuks ometi naeratas õnne ja tõi kaasa Tõu Parima ja Rühma kolmanda koha. Super. Igati korda läinud päev. Mõnus seltskond ja tore jällegi vanu tuttavaid näha. Umbes 7 paiku jõudsime Christiane juurde juurde kus tähistasime võitu isetehtud napsiga, oi jammie, vot see oli maitseelamus, nämma. Esmaspäeva hommikul sõidutas Christiane meid rongijaama, Tessi jälle reisikotis ja meie pikk kodutee võis jällegi alata. Kurb on sealt lahkuda, alati, millegipärast. Need inimesed saavad iga korraga lähedasemaks. Peagi näeme jälle, juba jaanuri keskel Nürnbergis, kus veedame koos jällegi toreda nädalavahetuse. Hotelliga tegeleme juba. Koju jõuda oli ka hea, meile olid vastu tulnud Ruts ja Anna. Ruts muidugi ei suutnud ära rõõmustada, et tema tüdrukud lõpuks ometi kodus...ja kui päris aus olla, siis isegi mul oli hea meel seda paharetti näha. Kuigi, mõnikord on mul oma loomaaiast ikka puhkust ka vaja, samas ei kujutaks oma elu nendeta siin ette.

Täna teen juba kolmandat päeva trühvleid: igasugu erinevaid ja igas suuruses, vormis, maitse variatsioonis. Homme tuleb Brigitte ja nädalavahetusel on Nadja sünnipäev. Järgmine nädal on kliiniku jõulupidu ja siis, uskumatu- lähen ma juba koju. Nii kiiresti on läinud aeg, see aasta. Mäletan nii hästi, kuidas veel väikese esimese klassi õpilasena aeg nii, nii aeglaselt edasi läks, ei tulnud need vaheajad, ei jõulud. Aga nüüd...ma olen päris põnevil. Kodus on liiga vähe aega selleks, et vabaks end lasta, selleks olen kohapeal liiga vähe aega. Ja kui mõtlen veel pika tagasisõidu peale, siis ei tundu see kõik üldse mitte ootuspärane.

Ilusat advendiaega!

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

sakslastel on mõistus kokku jooksnud ning enamik halab ja tühistab oma plaane. Kummalised inimesed. Minu meelest on lõpp äge, Tessi meelest on äge. Nii mõnus. Lõpuks ometi. Ma nii armastan lund ja seda lõhna ja külma õhku ja kõike seda, mis ilusa talve juurde ka kuulub. Ehk saab kelgutama või lumememme teha- polegi ammu midagi sellist teinud;)

Tänane päev oli äge. Hommikust sõime Annaga Nadja pool ja edasi otsustasime minna kõik kolm juuksurisse, ilma eelneva kokkuleppetaaga see ongi selline äge juuksur, kus see vajalik pole:) No ma olin veel sisenedes kindel, et ah, ainult otsad, just nüüd, kui mul on see jubedus, mis mulle augustikuus pähe tekitati välja kasvanud...njah...aga siis...mõtlesin, et aitab järgust ja kõik tasaseks ja no ei jäänudki enam eriti midagi järele...mul on nüüd päris pikk Pony:) ja kuni õlgadeni juuksed...natuke värvi panime ka. Töökaaslastele meeldis ja no mulle meeldis ka, rohkem kui augustikuu oma 100%. Nadja jäi endale kindlaks ja lasi vaid otsi tasandada, paarist kohast kohendada. Suurima total makeoveri tegi anna, kes lasi oma juuksed päris, päris lühikeseks lõigata. Kõige naljakam oli arvet makstes, sest enne tasumist saime sellise blanketi, kuhu oma andmed kirja panna tuli ja no minu juuksuri perekonna nimi on Marian, naljakas. Ja siis veel küsib, et ega Marian mu perekonna nimi ei ole??? "Ei, mu eesnimi on Leppsoo"...inimesed, mis te ometi mõtlete:) Aga ma olen rahul ja kohe teine tunne.

Kuum tee, mesi ja meeletus koguses ravimeid

Vahepeal on nii palju juhtunud ja toimunud, et pole siia jõudnudki. Tööl läheb hästi- Viviana õpetab ultraheli saladusi:) ja seletab muid huvitavaid asju. Olen opil kaasa aidanud, ette valmistanud juba mõned korrad ja täitsa ise. Rooja proove võin ka iseseisvalt uurida (ma siiski lasen mõnel kogenumal enne lõpptulemuse kribamist arvutisse selle ka üle kontrollida). Äge, mulle meeldib. Viimasel ajal on palju teha, aga mitte enam nii palju kui varem. Hommikune vahetus on palju ägedam, sest siis on nii palju võimalusi ka midagi ära õppida. Eriti kui üksi olla. Esmaspäeval "pakkisin" Tanja vihase kassi nii hästi, et mõlemad jäime terveks. Olen siiani olnud kassidega ettevaatlikum...pole päris minu teema. See- eest oskan super hästi rotti "pakkida".

Tüdrukutega oleme iga õhtu igasugu vahvaid asju teinud ja eelmine nädal enne 00.00 magama ei saanud kordagi. Reedel läheme ehk kolmekesi kõik koos juuksurisse.

Laupäeval ööbisin oma loomaaiaga Christine pool, sest pühapäeval läksime jälle näitusele. Ei läinud väga hästi...keskmiselt. Arvestada seda, et erikas, siis hästi, aga ma oleks rohkem lootnud. Eks tulemustest huvitanud võivad piiluda kodukale, ei räägiks sellest rohkem.

Andreas kiusas mind jälle, no talle kohe meeldib:) Muidu oli vahva, armstan ikka nii väga seda saksa näituse õhkkonda, ainuüksi seda hakkan igatsema...ja kui palju ilusaid kutsikaid sel näitusel oli. Kohe kutsika isu tuleb peale...huhh.

Hetkel olen aga haige, terve varanduse eest kogu ostnud ravimeid, eks näis, millal mõjuma hakkavad. Palavik alaneb ja nina ei ole enam nii kinni. Eile Steffi ja Marijke päev otsa näersid mu üle, sest no ma ei suutnud normaalselt rääkida, ei kuulnud midagi ja õnneks ei tundnud ka lõhnasid, seega 7 rooja proovi ettevalmistamine ja uurimine ei olnud mingi probleem. Lähen nüüd sooja teki alla. Villaseid sokke mul ei ole, seega jahe on:(

Pilte Stuttgartist

Frances saatis mulle mõned pildid, pole just parima kvaliteediga, aga noh...neid peaks veel tulema;)

...Stuttgart...

Reedel, peaaegu juba tavaks saanud- pärast tööd minu poole ja kokkama ja filme vaatama:) Seekord piirdusime vähemaga ja ülimõnusa koduse söögiga. Kohlrabi, kartul ja kotletid:) mmmm:) Õhtu venis liiga pikaks, jälle. Muidu poleks midagi, aga laupäeval oli väga varajane äratus lihtsalt. Alles pärast 01-te said Anna ja Nadja minema.

Kõigest paar tundi maganud, kiirelt dushi alla, asjad kokku ja minu kauaoodatud näitusereis Richtung Stuttgart võis alata. Autojuhiks Christine ja niisama uudistama kaasa tuli ka Nadja. Mul oli juba väljasõites enesetunne väga paha ja rahutu. No liiga kaua ise ringist eemal olnud. Njah, kohale jõudsime ilusti, ilma kordagi eksimata, ummikusse sattumata ja GPS-i kasutama:) Ainuüksi parkimismaja oli hiigel, rääkimata näitushallist- Stuttgart Messe. Võimas. Hall alles uus ja korralik. Ringid suured ja korraliku vaipkattega. Müügilette nii palju, et pea hakkas valutama. Liiga palju rahvast oli seal ostlemas, et lähemalt kaubavalikusse süveneda. Ostsin vaid seda, mida teadsin tahta.

Ruts ja Tess mõlemad elevil. Eriti rõõmsaks muutus Tess siis kui sai aru, et tema saab ka täna ringi. Konkurents oli suur: kohal prantslased, tsehhid, meie, sakslased ja isegi venelased. Suur rõõm oli näha Katjat Bonniega, kes kohale lennanud Moskvast ja liikusid eile õhtul edasi Poznanisse Poola Võitjale. Hullud. Koerainimesed on hullud.

Kohtunik Andreas Tornau, kes meid hindas on teada tuntud objektiivsus ise. Äärmiselt põhjalik ja asjalik, põhjendades alati oma valikuid. Esimesena läks ringi Ruts, kes suutis kaalu peal välja rabeleda 9,9 kg-huhh, me olime pääsenud (Saksas üle 10kg, lendad ringist välja). Suurepärane kirjeldus ja poiss nautis- tulemus oma klassi võitja ja esimene Saksa Sert käes. Meie konkurent klassis sai hindeks Väga Hea, seda suurem oli minu rõõm. Võrdluses CACIB.i peale kahjuks kolmas koht, sest Ruts otsustas näitama hakata, kes on siin ringis Matcho, ajas saba püsti ja väljas me olimegi.

Tessiga ringi minna oli juba hoopis rahulikum, polnud hirmu, et kaal ületaks 10kg ja oma koera vigu tean ju ka. Tulemus lausa üllatav. Tsempionklassi võitja ja samuti Saksa Sert. Kohtuniku kommentaar- liiga paks...hmmm, kui paks, siis paks. Siis tuli Katja ja Bonnie kord. Samuti klassivõitja ja Saksa Sert. Emaste valikus võitis minu arvates üks jubedamaid emaseid üldse keda oma elus näinud olen...aga no eks see oli teada. See selleks: valikus surus kohtunik Katja kätt ja ütles "nice dog, but too fat" ning sama kommentaar ka meie pihta:) Meile tegi see Katjaga aga nalja. Päev oli õnnestunud.

Edasi suundusime linna, et sellega veidi lähemalt tutvuda. Hunnikutes ilusaid losse ja üleüldse positiivse mulje jätnud linn. Uhked modernsed ehitised linnast välja suundumas- Mercedes-Benz muuseum ja arena. Võimas. Läheme kunagi jälle.

Sakslased on ägedad, prantslased on ägedad. Lihtsalt suvalised inimesed tulevad sinuga rääkima, et no küll on ilusad koerad, teevad pilte ja jutustavad oma lugusid. Konkurendid suruvad rõõmsalt ja viisakalt kätt nii võitjatele kui ka kaotajatele. Ei mingit otsest viha, vaid mõningate puhul jäi see silma...aga neist hoiame eemale.

Täna puhkame. Mitte midagi ei tee. Isegi ei söö. Koerad ei kipu isegi õue, vaid on terve selle aja ainult maganud. 3 nädalat jutti töötada on minust võtnud ka viimase. Mõtlesime kliinikust läbi minna ja vaadata, kuidas Hr Denny, mõttetu mees, karmide tädidega hakkama saab, aga isegi seda ei jaksa teha. Kuulan head muusikat ja mõnulen oma pehme sooja teki all:)

...ja me sööme ja sööme ja sööme...

Igatahes on sellest kujunenud tore tava. Mul oli juba esmaspäeval selline isu jäätise järele...kuna saime aga liiga hilja töölt minema, siis olid kõik normaalsed kohad juba kinni. Läksime mina, Nadja ja Anna Marijke poole ja tellisime omale 2 pitsat. See oli täpselt ideaalne:) Mmmmm...
Eile lõunal teatas Anna, et nii, täna on tema kord süüa teha:P Meie Nadjaga mõlemad juba, et oh ei, juba jälle...:P Õhtu lõppes sellega et sõime eelroaks tomati mozzarellat pesto kastmega, pearoaks oli riis, hautatud juurvili (parika, brokkoli) ja mingi alaska kala filee ja desserdiks oli jäätis. Meil oli pärast nii paha olla, et ei suutnud käiagi:S ja no naerda oli ka nii valus, mul siiani kõhulihased valutavad. Täna ja homme puhkame. Reedel tulevad Anna ja Nadja jälle minu poole õhtust sööma:) Seekord sööme midagi veel paremat:) Mmmm:) Sellest võib ühe toreda traditsiooni saada...

Ja no eile, tahtsime ju juba varem ära minna, aga Mia hakkas dalmat lahkama ja no ega me Annaga ei saanud ju ka siis ära minna. Dalmat- ise alles 8- aastane päästa enam lootust ei olnud-diagnoos- pahaloomuline kopsuvähk. Lahti lõigates oli see ikka päris õudne. Ilusast kopsust polnud alles midagi, elulootust oleks olnud vaid nädalake. Aga jah, Mia sattus hoogu ning näitas meile veel näolihaseid jms huvitavaid asju. Kui nädalavahetusel keegi magama pannakse, siis Mia lubas meile helistada ja veel näidata. Nii põnev:)

...Spagetid tomatikastmega...

Terve eelmine nädal oli hullumeelne, viimasel ajal on kogu aeg midagi toimumas kliinikus, rohkem kui tavaliselt ja ma lihtsalt ei jaksa õhtuti enam siia midagi kribada. Täna läheb mul juba kolmas nädal jutti ja koos nädalavahetustega.

Reedel oli äge. Kõigepealt aitasin Nadjal kolida. Voodid, kummuti, öökapi, laua ja rasked raamatukastid, kõik vedasime koos ja ilma meessoo abita autosse, treppidest alla ja siis jälle autost välja ja treppidest üles. Nadja elab nüüd ka Birkenfeldis, juhuu, vähemalt keegi, kellega kunagi igav ei hakka on nüüd siin, kohe selle maja kõrval, kus ma oma esimesed 6 päeva veetsin. Kui asjad kolitud, läksime koos poodlema, sest minu külmkapp oli juba täiesti tühi, rääkimata muudest asjadest. Ostsime ja ostsime palju, sest pidime pärast minu poole sööma minema. Terve päeva mõtlesime, et mida kokata ja lõpuks valisime ikka kõige lihtsama tee - Barilla spagetid Barilla basiiliku kastmega, kõrvale tavaline fetajuustu salat ja magustoiduks- mandariinid ja kummikommid (no lõpuks ometi hakkab kätte jõudma jõuluaeg, mis tähendab, et müügile tulevad jälle need maitsvad mandariinid, mida igal aastal lausa kilode kaupa söödud saab). Aga õhtu oli vahva , sai nii palju naerda, et lausa pisarad voolasid. Anna ja Nadja teevad siin olemise kergemaks, palju kergemaks. Järgmine sööming pidi toimuma Nadja juures- a la soolaleivakas.

Nädalavahetusel õppisin palju, oi kui palju. Ma oskan nüüd Diffi valmistada ja süstal usaldati ka mu kätte. Njah, pean tunnistama, ega mulle need süstlad ikka eriti ei meeldi küll, puht isiklikest kogemustest. Loodan, et varsti saan juba ise verd ka võtma hakata, vähemalt Mia lubas mulle nö selle asja päris selgeks teha. Eks ma teoreetiliselt ju juba tea, sest iga päev võetakse mitmeid, mitmeid kordi loomadelt verd, meie valmistame kõik asjad selleks ette, vajaduselt aitame looma natuke kinni hoida.

Mis välja tuli- tüdrukud, Nadja ja Anna, arvasid, et ma ei tule kogu selle asjandusega toime, et ma olen pärast paari nädalat kliinikust läinud...no eks mul endal oli ikka ka vahepeal selline tunne, et enam ei suuda, mitte et kliinikus oleks raske, aga siin ümberringi pole ju MITTE midagi ja see mõjus lausa rusuvalt. Olin ju juba harjunud, lausa hellitatud, et Keegi mind mitu korda nädalas kinno kutsus, veini jooma kutsus ja niisama jalutama kutsus:) Igatsen seda ikka, aga olen harjuma hakanud. Tean ju, et mingil hetkel saab see siin läbi ja selle aja pean vastu pidama. Lihtsalt pean, kuigi mõni päev on tõeline võitlus iseendaga.

Ootan nädalavahetust, siis saan lõpuks ometi ka puhata. Laupäeval sõidame Christinega Stuttgarti- näitusele ja niisama linnaga tutvuma. Tessi ja Ruts mõlemad on kirjas, vanamutt ju lausa eriti kaua eemal olnud sellest maailmast, aga mõtlesin, et las tunneb ka rõõmu, talle ju nii meeldib. Läheb, kuidas läheb, tulemus ei ole mulle isegi oluline.

Lisaks Stuttgartile on mul novembris veel üks näitus ees ja see on erikas- samuti kirjas mõlemad. No ja selle näitusega saab küll nalja...helistasin korraldajale ja palusin, et saaks kohapeal maksta, muidu hakka jälle selle välisülekandega jamama...sain siis korda. Reedel tuli kiri koju: Sehr geehrter Herr Leppsoo....hmmm, ma saan aru, et enamikes maades on Marian mehe nimi, aga siiski. Olles eelnevalt minuga telefonis rääkinud ja üleüldse, kui ei olda isiku soos kindel, siis võiks panna ju kaldkriipsuga Herr/Frau...nagu isegi koolis õpetatakse. Tahaks nende nägusid näha, kui maksma lähen oma regamiskinnitustega:P

Nad olid siin:)

Lõpuks ometi jõudis mu kauaoodatud kallike siia:) Uskumatu, et meie kohtusime siin, Birkenfeldis. Lausa naljakas selle peale mõelda. Mul oli tegelikult juba lausa hirm, et äkki nad ei tule: Anu, Lotta ja Freddu, kes taas asumas ja hetkel juba jõudnud oma teisele "kodumaale" - Hispaaniasse. Mul oli nii hea meel näha seda nii kallist ja olulist inimest mulle. Näitasin Anule oma kliinikut (meil pidi muideks väga õudne rohu "hais" kliinikus olema)...hmm, ma vist olen harjunud. Pärast seda läksid nad omale öömaja otsima. Õhtul pärast 21.30 saime linnas kokku ja leidsime sobiva koha istumiseks ühe hiinaka, kus ma veel käinud ei olnudki. Väga kaua me seal ei istunud ega lobisenud, vaid keskööni. Neil ju terve pikk maa veel ees ja mina pidin hommikul jälle tööle minema.
Lotta ja Freddu ei tundnud mind alguses äragi vist- ju mul oli nii õudne kliiniku lõhn juures, et nad hoidsid natuke eemale. Tess ja Ruts ei saanud ka väga aru, et kus see Anu nüüd siia sai.
Igatahes oli see äärmiselt taasrõõmus kohtumine, pisaratega ja puha:) Lahkumine aga hoopis positiivsem, sest varsti näeb ju jälle;)

Laupäeval tuli veel teinegi rõõmusõnum: Milka sai EST Ch- kätte, juhuu, see on juba kolmas M-kutsikas ja kokkuvõttes neljas tsempion Tessi lastest. Tublid.

...Home, sweet home...

Eelmine nädal tõi endaga kaasa nii palju uut ja vana, taaskohtumisi, et pole nendest siiani veel toibunud.

Reedel tuli mulle töö juurde järele Christiane. Võrratu inimene, lausa nii võrratu, et iga kord kui temaga "Head aega" ütleme, pean valama pisaraid...Igatahes pärast tööd sõitsime minu poole, võtsin kotid ja koerad ja sõitsime Christiane poole. Nii hea oli näha teda üle tüki aja. Nende pool võttis meid vastu terve kari takse, eesotsas Zobliga, kes EI OLNUD MIND UNUSTANUD. Ta pööras täiesti ära, kui mu häält kuulis. Imeline loom. Oma 10. aasta kohta endiselt vormis ja ikka sama uhke ja elegantne. Mis minu tähelepanu aga veelgi köitis, Babys:) Nimelt 5 väikest punast taksibeebit. Kuidas ma jumaldan kutsikapiima lõhna, istusin vist nende pesanurgas kohe päris tunnijagu kindlasti ja lihtsalt nuusutasin. No on imelik, aga nii armas. Rutsile jätsid need neljanädalased ukerdised unustamatu mulje, olen selles täiesti kindel. Aitasin Christianel mõne pildi ka tegelastest teha ning ülejäänud õhtu veetsime mõnusalt jutustades ja pilte vaadates. Muhe.

Järgmine hommik oli järjekordne varajane äratus. No ei saagi enam lahti sellest kukkedega samal ajal tõusmisest:( Eesmärgiga minna vaatama, jah vaatama, mitte osalema Bundessieger 2008-t Dortmundis. Kui aus olla, ei ole mina veel näinud enne nii suuri halle, nii palju nänni ja nii palju koeri, isegi MM tundus kahvatuna nende hallide kõrval. Kohale jõudes tervitas terve hunnik inimesi mind ja koeri, no Rodolfo oli staar ise, kuigi ei osalenud. Rõõm oli kohata tuttavaid, kellega sai aega veedetud ka Luxembourgis. Nägin ära koerad, keda vaatama läksin. Kui päris aus olla, siis päris see ei olnud, aga sain uusi ideid. Bundessiegeri isaste võitjaks krooniti uhke Ho Rüd HO Irondachs, koduse nimega lihtsalt Ivo ja emastes konkurentsitult Engels Jaqueline, minu Rudolfo tulevane pruut:) Igatahes järgmine aasta olen ka mina seal kohal. Nii paljude koertega, kui mul neid parajagu ette näidata on. Ausalt öeldes olen isegi kergelt pettunud, sest lootsin enamat ja lootsin rohkem koeri.

Bundessiegeri raames sain lasta kontrollida ka Rutsi silmi: tulemus võrratu PRA & RD & Katarakti vabad. 2 aastat on meil sellega nüüd rahu:)

Jällegi oli aeg lahkuda ning seekord siis Rutsi kasvataja poole. Õhtuks olime kutsutud itaalia restorani õhtusöögile, mis venis lausa 00.00 ni. Mina muidugi pidi jutustama Eestist ja no nagu viimasel ajal on tavaks kujunenud, siis 1€ küsimus, mis on Eesti pealinn jäi ka seekord õigesti vastamata...ei ole Riga, ei ole Reval, on Tallinn. Mis selles nii keerulist on?

Pühapäeva veetsime nagu ikka sakslastel tavaks on. Kõigepealt mõnus jalutuskäik metsas ja siis kohvikutiir. Ossa, oli see alles kohvik. Ma oleks kõik need koogid ja trühvlid ja muu varanduse ära söönud. No niivõrd ahvatlev nägi see kõik seal välja. Vaata Googlest ECHT WILD;) Ja nagu ikka, saab kõik mis on hea, liiga ruttu läbi. Nii pidin minagi oma kodinad kokku pakkima ja Brigitte sõidutas mu jälle Kölni poole. Ees üle 3 tunni sõitu ja tobe ümberistumine Mainzis. Kodinad ja koerad. Oi kuidas mulle meeldib reisida nagu kaamel. Sõit Mainzini oli tegelikult super, sest koerad olid rahul ja mina vaatasin aknast lõputu pikka Rheini jõge. Ümberistumine Mainzis läks peaaegu valatult, rõhk on sõnal peaaegu, sest ma ei tea, miks mul ei vea. Miks ma suudan võttan vale rongi või siis arvata lootusrikkalt, et ehk 2 min jooksul tuleb ikka uus rong ette...õnneks on sakslased nii abivalmid ja tänu ühele noormehele astusin ikka viimasel hetkel õige rongi peale. Terve tee lobisesime ja sõit möödus veel rutem. Neubrückes tuli mulle vastu Daniela ja sõidutas meid koju. Koerad olid nii õnnelikud, oma aed, voodi ja kodu. Minagi tundsin mingil määral kergendust...kõik on ikkagi oma või juba omaks saanud. Uskumatu, mul oli tegelikult hea meel siia tagasi jõuda, kus kõik on täpselt nii nagu ma harjunud olen. Meie mets, mis on nüüdseks kaotanud pea kõik oma lehed ja pool rada tuleb lehtedes sumpata...aga see on mõnus. Mitte, et ma Birkenfeldiga siiski leppinud oleks, aga see oli soe tunne:)

Happy birthday...keine ahnung...

Palju, palju õnne unbekanntes Mädchen:) Eile tuli Lisa mulle 21. 30 järele ja läksime sünnipäevale, kus ma peale Lisa polnud mitte kedagi kunagi enne näinud. Vahva oli, sai üle tüki aja jälle tõsiselt naerda, kohe nii, et pisarad lausa voolasid. Max ja Alex ja Tim muudkui vadistasid jutustada mingeid tobedaid nalju, aga kõik ikka naersid ja no kella 23.00 olid kõik juba nii pehmed, et naermiseks polnud just suurt põhjust vaja. Merci, Lisa, et mu välja vedasid:) Nüüd asju pakkima, sest keegi läheb reedel Dortmundi poole teele:)

Täna läksid Pilzied ära: Knolle ja Riidepuu ja muud

tegelinskid...keda meil nüüd hommikuti nunnutada on??? Järgmine kord kui nad meile tulevad, siis on juba suured elukad...:(Kogu kliiniku kollektiiv andis igale kassipojale kaasa õnnemusi:) Kelle peale nüüd Nadja hommikuti tobedaid hääli teeks ja mööda Stationi ringi karjuks "miitz, miitz":)?? Ma armastan seda tüdrukut lihtsalt:)

...Ma ei saa aru...

On üks asi, mis mulle Birkenfeldi juures ei meeldi- mul on siin liiga palju aega mõelda, mõelda asjade üle järele, millest ma parema meelega ei mõtleks. Liiga tihti tunnen siin, et mu mõte läheb liiga kaugele, kaugemale kui ma tahaks ja siis hakkab mul kõhe, lausa hirm tuleb peale ja mõnikord hakkab lihtsalt kurb (kus sa siis olid fantaasialend kui Sütevakas kirjandeid kirjutasime?)..tegelikult ilmub see kõik ju piltidena ja no õigeid sõnu pole ma kunagi osanud leida, lihtsam on otse ja pauhti välja, siis on endal ja teistel ka kergem. Siia võiks ju lausa filosoofid saata või siis hoopis kriminaaleksperdid, sest siin on nii rahulik, et ühelt maalt leidub kõigele lahendus...iseasi, kas see meile just meeldib.

Mulle meenuvad hetkel vahtralehtedega Sannu ja TEN ja Tartu ja siis mõtlen ma Kadri ja Liisa ja Manni ja Marii ja Anu peale ja siis hakkab kurb. Ma tunne puudust, kuidas Peep mind kiusab ja Ethel ja Henri nõmedaid nalju teevad. Tunnen puudust Pärnu merest ja sealsest õhust. Hahh, täna ei ole hea päev...

"Riidepuu"

Huhh, nädalad on siin tegelikult möödunud ikka jube kiiresti. Kätte on jõudnud tõeliselt kuldne sügis ja kui vihma ei saja on siin isegi päris ilus ilm ning siis on ka tuju hea.

Esmaspäeval tuli meile uus praktikant Lisa, kes pidi jääma kaheks nädalaks, aga otsustas kahjuks varem oma praktikumi ära lõpetada. Kahju, vahva tüdruk oli ja meil oli päris lõbus OP ruumi puhastada. Lisaga jääme aga kontakti, järgmine nädal lähen nende poole õhtusöögile:)

Neljapäeval oli Valentina Farewell pidu, nii kahju, et ta alles tuli ja nüüd läheb ja ei tule enam nii, nii pea. Valentina käis siin ikka korra kuus ja 2 nädalat, siis oli 2 nädalat jälle kodumaal Itaalias. Nüüd on ta otsustanud minna USA-sse edasi õppima. Valentina on meie kliinikus see, kes oskab kõige paremini lugeda röntgen pilte (no Herr Salomon oskab seda ka:)) ja ultrahelis on ta veel tugevam vist isegi. Igatahes need nädalad teda jälgides on andnud väga, väga palju ja oi kuidas ma hakkan teda igatsema. Oma lahkumise puhul valmistas ta meile mitu ahjupoti täit lasagnet ja pastat, pluss Maailma Parima TIRAMISU, mis eales söönud olen, jammmieee, siiani hakkab sellele mõeldes suu vett jooksma:) Peaaegu kogu kliiniku kamp oli kohal ning mingi aja möödudes hakati välismaalasi pinnima, et noh, õpeta meile ka midagi. Sakslastele kindlasti eluoluline on -" 1 õlu palun "...no selle Õ- tähega peavad nad veel vaeva nägema.

Terve selle aja mängis meiega ühes ruumis Herr Salomoni tütar Alice, umbes 4- aastane...triikraua ja riidepuuga. Vaene Nadja ei saa ikka siiani veel aru, miks sel triikraual seal üleval see nupp on, kust PÄRIS triikraual aur välja tuleb...ühesõnaga ta ei saanud aru, miks seal see nupp on kui sealt nagunii mingit auru ei tule...:P Oh Nadja...:P...samal ajal avastas Anna aga riidepuu ja no see sõna on nüüd küll äärmiselt oluline, aga näed, vaata, isegi täna hommikul kell 7 teadis ta, kuidas see sõna veel oli. Ja no vähe veel sellest, et see riidepuu nali läks ikka lõpuks nii teemast kõrvale, pandi tiiger Pilzile nimeks Riidepuu. Kes on Pilzie? Kui mina 2. sept kliinikus alustasin oli seal 6 leitud kassipoega, kellest 1- Tyson oli peaaegu terve, ehk siis tal ei olnud seeni nagu tema ülejäänud viiel kaaslasel. Tyson on nüüdseks juba päris, päris mitu nädalat oma uues kodus. Pilzied siiani kliinikus, sest neile tehti testid ja kordustestid jne, et nad ikka võimalikult tervelt kliinikust lahkuks. Kuni kolmapäevani pidid nad istuma meil garantiinis- selline eraldi väike ruum, kus on 4 väikest boxi ja 1 suur box. Nad vaesekesed olid seal ilma igasuguse meelelahutuseta. Nüüd on nad meil statsioonis ja elu on vägev. Eile öösel lasime nad Separeesse lahti ja neid metslasi oleks pidanud oma silmaga nägema. Samas on nad nii heatahtlikud, ALATI nurruvad, kas sa riidled nendega või annad musi, ALATI. Kui nad käpaga sind puudutavad, siis hästi õrnalt, mitte kunagi ei löö küüsi sisse. Meie seltsis on nad kahjuks (meie kahjuks) veel kuni 15. oktoobrini, siis lähevad kõik 5 Evi tädi tallu elama:) Ühesõnaga ja tiigrikarva kassipoeg sai omale nimeks Riidepuu:P Üks vennakestest sai omale nimeks Knolle- Hallo, kes paneb oma loomale nimeks Knolle? Mismõttes:)

Juhuuu, ma sain täna paki:)

Juba 3-dat päeva kallab taevast vihma alla, õudne. Jõuad tööle, läbimärg ja koju jõudes olin sootuks läbi ligunenud...iii...

Tööl oli äge, meil on 2 kooliõpilast ka praktikal, kellega lihtsalt ei ole võimalik mingit igavust tunda. Alustades sellest, et reedel haihtus ühel neist rahakott (keine Ahnung, kumb neist Hania või Joana on...), milles oli sees vaid 12 €i ja nädalane bussikaart. Enne äraminekut teatas tibi, et leidis pesuruumist prügikastist oma bussikaardi kortsutatult. No olgu siis nii- Frau Heimfahrt andis talle siis oma taskust 12 €i, et tüdruk ikka koju saaks....Eile teatas teine neist, et temal on mobiil kadunud...hmmm, natuke kahtlane juba, et asjad niimoodi kaovad, arvestades seda, et kliinikus on pidev sagimine igas ruumis...ja mõne aja pärast tuleb mobiili kaotanud tibi meie juurde ja ütleb, et leidis WC-st oma mobiili ripatsi...hmm...ise arutavad veel omavahel, et oi, igakord jätab midagi maha...khmhm...njah, eile õhtuks kutsuti politsei, et need tüdrukud üle kuulaks ja meie kotid pöörati tagurpidi, no NICHTS ei leitud.

Nagu neist veel vähe oleks, siis täna hommikul tuleb Julia Separest välja ja karjub "Marian"...jooksen kohale...põrand kanüüle ja süstlaid jms igasugu tarvikuid, mille eestikeelne nimetus mulle hetkel ei meenu täis. Hmm, mis ajast täidetakse meil süstla ja kanüüli jms tarvikute sahtleid nii täis, et selle avades kõik välja purskab?...meil vedas, et Julia sellele segadusele peale sattus, sest kui seda oleks mõni arst näinud, oleks ikka meie süüdi...Said kohe tükk aega oma käkki koristada. Homme õnneks on ühel viimane päev ja saab sellest lasteaiast vaikselt lahti ( mõlemad 9. klassi õpilased), vähemalt saame viimase päeva puhul kooki:)

Lisaks kõigele muule, mis täna sassis, sain lõpuks oma labori kohustuste ja tegemiste listi ära vastatud, selgitatud, et mis mida teeb ja kuidas teha. Homme veel vastuvõtu osa ja siis süveneme labori tegemistesse veelgi põhjalikumalt...

Pärast tööd sain lõpuks ometi oma pakile järele minna postkontorisse:) Ma nii jumaldan saada pakke, kirju ja postkaarte, see on ikka hoopis teine teema kui seda on e- mail, SMS. Nii ilus roosade roosidega pakike. Minu kallis vanaema saatis mulle. Sees minu üks lemmikumaid šokolaade, pehmed soojad sokid ja kindad...no kui ma viimati neile kiitsin kui äge on T- särgi väel ikka koertega metsas jalutada, siis sel aastal ma seda enam vist öelda ei saa...ühesõnaga on sokid ja kindad praegu igati teretulnud, sest ma unustasin need loomulikult koju...Koeradki on õnnetud, pole juba mitu päeva korralikult joosta saanud. Tessi, minu printsess magab padja peal keras ja Ruts jalgade peal, ise olen seljaga radiaatori vastas, et luudesse ometi sooja saada...õudne. No ei meeldi mulle sügise juures muu kui värvilised lehed ja need on meil siin ka lihtsalt poolenisti maha kukkunud...:S

Duši alla küünlavalgel:)

Tore, eile sai vist küll vale pealkiri pandud- täna hommikul oli sügis kadunud ja asemele oli tulnud talv. Õudne, külmetasin hommikul tööle minnes oma nina ja sõrmed ära. Tööl turtsusin terve päeva. See veel puuduks, et nüüd haigeks ka veel jään:S Igatahes, talvejope tuleb vist ikka varem kapist välja võtta (hea, et ma selle ikka kaasa võtsin, kui arvestada seda, et pooled asjadest olin sunnitud koju jätma, sest kohvrid olid juba täis ja teise poole lihtsalt unustasin).

Jõudsin koju, ikka veel külm, isegi villased sokid ei anna enam sooja. Soe dušš ja kuum tee ikka annavad...ja no ei, mõlemad pisikesed lambid lõid mu vannitoas läbi...no päris pimedas ikka dušši all ei käi ju. Kui keegi romatikat ei tee, siis tuleb ikka ise teha;) Õnneks oli mul valmis ostetud juba päris paras kogus erinevaid küünlaid ja nii ma siis laotasingi nad üle terve vannitoa laiali:) Oli küll kohe hoopis teine asi , aga üksi pole ikka päris see, vist...ühesõnaga tuleb mul jälle minna meie Ilusa IT poisi juurde (jah, ka IT mehed võivad kenad olla), kes töötab muidu Bundeswehris ja pean laskma tal mulle uued pirnid tuua. Samas, ma seda elektri värki ja asja nii ei jaga- ehk ongi odavam küünlavalgel duši all käia?:) Eks ma uurin järele, usun, et Ta meil homme jälle seal, sest minu teada (kuigi tal on naine ja väga armas tütar) tõmbab ka vabal ajal kliinik...hmmm, kas asi on loomades või hoopis selles, et kogu kliiniku peale on meeskonnas vaid Herr Koch (härra kliiniku omanik, kes on kohal vaid VIP-klientide jaoks), Herr Heimfahrt, kes tegeleb haljastuse ja muude käsitöö asjadega ning kes on juba vähemalt 60-aastane ja õnnelikult abielus, meie uus praktikant Denny...no comments...ja super kirurg Herr Salomon- ülejäänud seltskond on vallalised naissoost vet. arstid (1 italiano, 1 slovakk, ja terve hunnik sakslasi, pluss Mina) või seda staatust omandamas/tekitamas.

Sügis on käes

It's a beautiful day

Sky falls, you feel like

It's a beautiful day

Don't let it get away

Eile oli super ilm, täna veel ilusam. Ja ongi juba 4 nädalat täis saanud siin. Õudne mõelda.

Aga siin on nii ilus, päike paistab, täna on vähemalt 20 kraadi sooja, jalutad T- särgi väel ringi. Nii pole siin väga vigagi...aga kui peaks hakkama vihma sadama, siis tuleb vist jälle kurbus peale...no nagu paljud juba teavad, siis Birkenfeld on ikka tõeline pommiauk. Tõsiselt. Kas saab ette kujutada hullemat kohta kui nt. talvine Pärnu. Birkenfeld on selline aastaringselt: siin ei sõida bussid, rongid ammugi mitte ja lennukitest võib siin näha vaid sõjaväe omi. Ilm on nii ilus, et ma läheks nüüd parema meelega tagasi õue. Joon oma väikeses aias kohvi ja söön ploomikooki. Muidugi selle viimasega tuleb tüdrukuna väheke ettevaatlik olla;)