Nad olid siin:)

Lõpuks ometi jõudis mu kauaoodatud kallike siia:) Uskumatu, et meie kohtusime siin, Birkenfeldis. Lausa naljakas selle peale mõelda. Mul oli tegelikult juba lausa hirm, et äkki nad ei tule: Anu, Lotta ja Freddu, kes taas asumas ja hetkel juba jõudnud oma teisele "kodumaale" - Hispaaniasse. Mul oli nii hea meel näha seda nii kallist ja olulist inimest mulle. Näitasin Anule oma kliinikut (meil pidi muideks väga õudne rohu "hais" kliinikus olema)...hmm, ma vist olen harjunud. Pärast seda läksid nad omale öömaja otsima. Õhtul pärast 21.30 saime linnas kokku ja leidsime sobiva koha istumiseks ühe hiinaka, kus ma veel käinud ei olnudki. Väga kaua me seal ei istunud ega lobisenud, vaid keskööni. Neil ju terve pikk maa veel ees ja mina pidin hommikul jälle tööle minema.
Lotta ja Freddu ei tundnud mind alguses äragi vist- ju mul oli nii õudne kliiniku lõhn juures, et nad hoidsid natuke eemale. Tess ja Ruts ei saanud ka väga aru, et kus see Anu nüüd siia sai.
Igatahes oli see äärmiselt taasrõõmus kohtumine, pisaratega ja puha:) Lahkumine aga hoopis positiivsem, sest varsti näeb ju jälle;)

Laupäeval tuli veel teinegi rõõmusõnum: Milka sai EST Ch- kätte, juhuu, see on juba kolmas M-kutsikas ja kokkuvõttes neljas tsempion Tessi lastest. Tublid.

...Home, sweet home...

Eelmine nädal tõi endaga kaasa nii palju uut ja vana, taaskohtumisi, et pole nendest siiani veel toibunud.

Reedel tuli mulle töö juurde järele Christiane. Võrratu inimene, lausa nii võrratu, et iga kord kui temaga "Head aega" ütleme, pean valama pisaraid...Igatahes pärast tööd sõitsime minu poole, võtsin kotid ja koerad ja sõitsime Christiane poole. Nii hea oli näha teda üle tüki aja. Nende pool võttis meid vastu terve kari takse, eesotsas Zobliga, kes EI OLNUD MIND UNUSTANUD. Ta pööras täiesti ära, kui mu häält kuulis. Imeline loom. Oma 10. aasta kohta endiselt vormis ja ikka sama uhke ja elegantne. Mis minu tähelepanu aga veelgi köitis, Babys:) Nimelt 5 väikest punast taksibeebit. Kuidas ma jumaldan kutsikapiima lõhna, istusin vist nende pesanurgas kohe päris tunnijagu kindlasti ja lihtsalt nuusutasin. No on imelik, aga nii armas. Rutsile jätsid need neljanädalased ukerdised unustamatu mulje, olen selles täiesti kindel. Aitasin Christianel mõne pildi ka tegelastest teha ning ülejäänud õhtu veetsime mõnusalt jutustades ja pilte vaadates. Muhe.

Järgmine hommik oli järjekordne varajane äratus. No ei saagi enam lahti sellest kukkedega samal ajal tõusmisest:( Eesmärgiga minna vaatama, jah vaatama, mitte osalema Bundessieger 2008-t Dortmundis. Kui aus olla, ei ole mina veel näinud enne nii suuri halle, nii palju nänni ja nii palju koeri, isegi MM tundus kahvatuna nende hallide kõrval. Kohale jõudes tervitas terve hunnik inimesi mind ja koeri, no Rodolfo oli staar ise, kuigi ei osalenud. Rõõm oli kohata tuttavaid, kellega sai aega veedetud ka Luxembourgis. Nägin ära koerad, keda vaatama läksin. Kui päris aus olla, siis päris see ei olnud, aga sain uusi ideid. Bundessiegeri isaste võitjaks krooniti uhke Ho Rüd HO Irondachs, koduse nimega lihtsalt Ivo ja emastes konkurentsitult Engels Jaqueline, minu Rudolfo tulevane pruut:) Igatahes järgmine aasta olen ka mina seal kohal. Nii paljude koertega, kui mul neid parajagu ette näidata on. Ausalt öeldes olen isegi kergelt pettunud, sest lootsin enamat ja lootsin rohkem koeri.

Bundessiegeri raames sain lasta kontrollida ka Rutsi silmi: tulemus võrratu PRA & RD & Katarakti vabad. 2 aastat on meil sellega nüüd rahu:)

Jällegi oli aeg lahkuda ning seekord siis Rutsi kasvataja poole. Õhtuks olime kutsutud itaalia restorani õhtusöögile, mis venis lausa 00.00 ni. Mina muidugi pidi jutustama Eestist ja no nagu viimasel ajal on tavaks kujunenud, siis 1€ küsimus, mis on Eesti pealinn jäi ka seekord õigesti vastamata...ei ole Riga, ei ole Reval, on Tallinn. Mis selles nii keerulist on?

Pühapäeva veetsime nagu ikka sakslastel tavaks on. Kõigepealt mõnus jalutuskäik metsas ja siis kohvikutiir. Ossa, oli see alles kohvik. Ma oleks kõik need koogid ja trühvlid ja muu varanduse ära söönud. No niivõrd ahvatlev nägi see kõik seal välja. Vaata Googlest ECHT WILD;) Ja nagu ikka, saab kõik mis on hea, liiga ruttu läbi. Nii pidin minagi oma kodinad kokku pakkima ja Brigitte sõidutas mu jälle Kölni poole. Ees üle 3 tunni sõitu ja tobe ümberistumine Mainzis. Kodinad ja koerad. Oi kuidas mulle meeldib reisida nagu kaamel. Sõit Mainzini oli tegelikult super, sest koerad olid rahul ja mina vaatasin aknast lõputu pikka Rheini jõge. Ümberistumine Mainzis läks peaaegu valatult, rõhk on sõnal peaaegu, sest ma ei tea, miks mul ei vea. Miks ma suudan võttan vale rongi või siis arvata lootusrikkalt, et ehk 2 min jooksul tuleb ikka uus rong ette...õnneks on sakslased nii abivalmid ja tänu ühele noormehele astusin ikka viimasel hetkel õige rongi peale. Terve tee lobisesime ja sõit möödus veel rutem. Neubrückes tuli mulle vastu Daniela ja sõidutas meid koju. Koerad olid nii õnnelikud, oma aed, voodi ja kodu. Minagi tundsin mingil määral kergendust...kõik on ikkagi oma või juba omaks saanud. Uskumatu, mul oli tegelikult hea meel siia tagasi jõuda, kus kõik on täpselt nii nagu ma harjunud olen. Meie mets, mis on nüüdseks kaotanud pea kõik oma lehed ja pool rada tuleb lehtedes sumpata...aga see on mõnus. Mitte, et ma Birkenfeldiga siiski leppinud oleks, aga see oli soe tunne:)

Happy birthday...keine ahnung...

Palju, palju õnne unbekanntes Mädchen:) Eile tuli Lisa mulle 21. 30 järele ja läksime sünnipäevale, kus ma peale Lisa polnud mitte kedagi kunagi enne näinud. Vahva oli, sai üle tüki aja jälle tõsiselt naerda, kohe nii, et pisarad lausa voolasid. Max ja Alex ja Tim muudkui vadistasid jutustada mingeid tobedaid nalju, aga kõik ikka naersid ja no kella 23.00 olid kõik juba nii pehmed, et naermiseks polnud just suurt põhjust vaja. Merci, Lisa, et mu välja vedasid:) Nüüd asju pakkima, sest keegi läheb reedel Dortmundi poole teele:)

Täna läksid Pilzied ära: Knolle ja Riidepuu ja muud

tegelinskid...keda meil nüüd hommikuti nunnutada on??? Järgmine kord kui nad meile tulevad, siis on juba suured elukad...:(Kogu kliiniku kollektiiv andis igale kassipojale kaasa õnnemusi:) Kelle peale nüüd Nadja hommikuti tobedaid hääli teeks ja mööda Stationi ringi karjuks "miitz, miitz":)?? Ma armastan seda tüdrukut lihtsalt:)

...Ma ei saa aru...

On üks asi, mis mulle Birkenfeldi juures ei meeldi- mul on siin liiga palju aega mõelda, mõelda asjade üle järele, millest ma parema meelega ei mõtleks. Liiga tihti tunnen siin, et mu mõte läheb liiga kaugele, kaugemale kui ma tahaks ja siis hakkab mul kõhe, lausa hirm tuleb peale ja mõnikord hakkab lihtsalt kurb (kus sa siis olid fantaasialend kui Sütevakas kirjandeid kirjutasime?)..tegelikult ilmub see kõik ju piltidena ja no õigeid sõnu pole ma kunagi osanud leida, lihtsam on otse ja pauhti välja, siis on endal ja teistel ka kergem. Siia võiks ju lausa filosoofid saata või siis hoopis kriminaaleksperdid, sest siin on nii rahulik, et ühelt maalt leidub kõigele lahendus...iseasi, kas see meile just meeldib.

Mulle meenuvad hetkel vahtralehtedega Sannu ja TEN ja Tartu ja siis mõtlen ma Kadri ja Liisa ja Manni ja Marii ja Anu peale ja siis hakkab kurb. Ma tunne puudust, kuidas Peep mind kiusab ja Ethel ja Henri nõmedaid nalju teevad. Tunnen puudust Pärnu merest ja sealsest õhust. Hahh, täna ei ole hea päev...

"Riidepuu"

Huhh, nädalad on siin tegelikult möödunud ikka jube kiiresti. Kätte on jõudnud tõeliselt kuldne sügis ja kui vihma ei saja on siin isegi päris ilus ilm ning siis on ka tuju hea.

Esmaspäeval tuli meile uus praktikant Lisa, kes pidi jääma kaheks nädalaks, aga otsustas kahjuks varem oma praktikumi ära lõpetada. Kahju, vahva tüdruk oli ja meil oli päris lõbus OP ruumi puhastada. Lisaga jääme aga kontakti, järgmine nädal lähen nende poole õhtusöögile:)

Neljapäeval oli Valentina Farewell pidu, nii kahju, et ta alles tuli ja nüüd läheb ja ei tule enam nii, nii pea. Valentina käis siin ikka korra kuus ja 2 nädalat, siis oli 2 nädalat jälle kodumaal Itaalias. Nüüd on ta otsustanud minna USA-sse edasi õppima. Valentina on meie kliinikus see, kes oskab kõige paremini lugeda röntgen pilte (no Herr Salomon oskab seda ka:)) ja ultrahelis on ta veel tugevam vist isegi. Igatahes need nädalad teda jälgides on andnud väga, väga palju ja oi kuidas ma hakkan teda igatsema. Oma lahkumise puhul valmistas ta meile mitu ahjupoti täit lasagnet ja pastat, pluss Maailma Parima TIRAMISU, mis eales söönud olen, jammmieee, siiani hakkab sellele mõeldes suu vett jooksma:) Peaaegu kogu kliiniku kamp oli kohal ning mingi aja möödudes hakati välismaalasi pinnima, et noh, õpeta meile ka midagi. Sakslastele kindlasti eluoluline on -" 1 õlu palun "...no selle Õ- tähega peavad nad veel vaeva nägema.

Terve selle aja mängis meiega ühes ruumis Herr Salomoni tütar Alice, umbes 4- aastane...triikraua ja riidepuuga. Vaene Nadja ei saa ikka siiani veel aru, miks sel triikraual seal üleval see nupp on, kust PÄRIS triikraual aur välja tuleb...ühesõnaga ta ei saanud aru, miks seal see nupp on kui sealt nagunii mingit auru ei tule...:P Oh Nadja...:P...samal ajal avastas Anna aga riidepuu ja no see sõna on nüüd küll äärmiselt oluline, aga näed, vaata, isegi täna hommikul kell 7 teadis ta, kuidas see sõna veel oli. Ja no vähe veel sellest, et see riidepuu nali läks ikka lõpuks nii teemast kõrvale, pandi tiiger Pilzile nimeks Riidepuu. Kes on Pilzie? Kui mina 2. sept kliinikus alustasin oli seal 6 leitud kassipoega, kellest 1- Tyson oli peaaegu terve, ehk siis tal ei olnud seeni nagu tema ülejäänud viiel kaaslasel. Tyson on nüüdseks juba päris, päris mitu nädalat oma uues kodus. Pilzied siiani kliinikus, sest neile tehti testid ja kordustestid jne, et nad ikka võimalikult tervelt kliinikust lahkuks. Kuni kolmapäevani pidid nad istuma meil garantiinis- selline eraldi väike ruum, kus on 4 väikest boxi ja 1 suur box. Nad vaesekesed olid seal ilma igasuguse meelelahutuseta. Nüüd on nad meil statsioonis ja elu on vägev. Eile öösel lasime nad Separeesse lahti ja neid metslasi oleks pidanud oma silmaga nägema. Samas on nad nii heatahtlikud, ALATI nurruvad, kas sa riidled nendega või annad musi, ALATI. Kui nad käpaga sind puudutavad, siis hästi õrnalt, mitte kunagi ei löö küüsi sisse. Meie seltsis on nad kahjuks (meie kahjuks) veel kuni 15. oktoobrini, siis lähevad kõik 5 Evi tädi tallu elama:) Ühesõnaga ja tiigrikarva kassipoeg sai omale nimeks Riidepuu:P Üks vennakestest sai omale nimeks Knolle- Hallo, kes paneb oma loomale nimeks Knolle? Mismõttes:)

Juhuuu, ma sain täna paki:)

Juba 3-dat päeva kallab taevast vihma alla, õudne. Jõuad tööle, läbimärg ja koju jõudes olin sootuks läbi ligunenud...iii...

Tööl oli äge, meil on 2 kooliõpilast ka praktikal, kellega lihtsalt ei ole võimalik mingit igavust tunda. Alustades sellest, et reedel haihtus ühel neist rahakott (keine Ahnung, kumb neist Hania või Joana on...), milles oli sees vaid 12 €i ja nädalane bussikaart. Enne äraminekut teatas tibi, et leidis pesuruumist prügikastist oma bussikaardi kortsutatult. No olgu siis nii- Frau Heimfahrt andis talle siis oma taskust 12 €i, et tüdruk ikka koju saaks....Eile teatas teine neist, et temal on mobiil kadunud...hmmm, natuke kahtlane juba, et asjad niimoodi kaovad, arvestades seda, et kliinikus on pidev sagimine igas ruumis...ja mõne aja pärast tuleb mobiili kaotanud tibi meie juurde ja ütleb, et leidis WC-st oma mobiili ripatsi...hmm...ise arutavad veel omavahel, et oi, igakord jätab midagi maha...khmhm...njah, eile õhtuks kutsuti politsei, et need tüdrukud üle kuulaks ja meie kotid pöörati tagurpidi, no NICHTS ei leitud.

Nagu neist veel vähe oleks, siis täna hommikul tuleb Julia Separest välja ja karjub "Marian"...jooksen kohale...põrand kanüüle ja süstlaid jms igasugu tarvikuid, mille eestikeelne nimetus mulle hetkel ei meenu täis. Hmm, mis ajast täidetakse meil süstla ja kanüüli jms tarvikute sahtleid nii täis, et selle avades kõik välja purskab?...meil vedas, et Julia sellele segadusele peale sattus, sest kui seda oleks mõni arst näinud, oleks ikka meie süüdi...Said kohe tükk aega oma käkki koristada. Homme õnneks on ühel viimane päev ja saab sellest lasteaiast vaikselt lahti ( mõlemad 9. klassi õpilased), vähemalt saame viimase päeva puhul kooki:)

Lisaks kõigele muule, mis täna sassis, sain lõpuks oma labori kohustuste ja tegemiste listi ära vastatud, selgitatud, et mis mida teeb ja kuidas teha. Homme veel vastuvõtu osa ja siis süveneme labori tegemistesse veelgi põhjalikumalt...

Pärast tööd sain lõpuks ometi oma pakile järele minna postkontorisse:) Ma nii jumaldan saada pakke, kirju ja postkaarte, see on ikka hoopis teine teema kui seda on e- mail, SMS. Nii ilus roosade roosidega pakike. Minu kallis vanaema saatis mulle. Sees minu üks lemmikumaid šokolaade, pehmed soojad sokid ja kindad...no kui ma viimati neile kiitsin kui äge on T- särgi väel ikka koertega metsas jalutada, siis sel aastal ma seda enam vist öelda ei saa...ühesõnaga on sokid ja kindad praegu igati teretulnud, sest ma unustasin need loomulikult koju...Koeradki on õnnetud, pole juba mitu päeva korralikult joosta saanud. Tessi, minu printsess magab padja peal keras ja Ruts jalgade peal, ise olen seljaga radiaatori vastas, et luudesse ometi sooja saada...õudne. No ei meeldi mulle sügise juures muu kui värvilised lehed ja need on meil siin ka lihtsalt poolenisti maha kukkunud...:S