Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

sakslastel on mõistus kokku jooksnud ning enamik halab ja tühistab oma plaane. Kummalised inimesed. Minu meelest on lõpp äge, Tessi meelest on äge. Nii mõnus. Lõpuks ometi. Ma nii armastan lund ja seda lõhna ja külma õhku ja kõike seda, mis ilusa talve juurde ka kuulub. Ehk saab kelgutama või lumememme teha- polegi ammu midagi sellist teinud;)

Tänane päev oli äge. Hommikust sõime Annaga Nadja pool ja edasi otsustasime minna kõik kolm juuksurisse, ilma eelneva kokkuleppetaaga see ongi selline äge juuksur, kus see vajalik pole:) No ma olin veel sisenedes kindel, et ah, ainult otsad, just nüüd, kui mul on see jubedus, mis mulle augustikuus pähe tekitati välja kasvanud...njah...aga siis...mõtlesin, et aitab järgust ja kõik tasaseks ja no ei jäänudki enam eriti midagi järele...mul on nüüd päris pikk Pony:) ja kuni õlgadeni juuksed...natuke värvi panime ka. Töökaaslastele meeldis ja no mulle meeldis ka, rohkem kui augustikuu oma 100%. Nadja jäi endale kindlaks ja lasi vaid otsi tasandada, paarist kohast kohendada. Suurima total makeoveri tegi anna, kes lasi oma juuksed päris, päris lühikeseks lõigata. Kõige naljakam oli arvet makstes, sest enne tasumist saime sellise blanketi, kuhu oma andmed kirja panna tuli ja no minu juuksuri perekonna nimi on Marian, naljakas. Ja siis veel küsib, et ega Marian mu perekonna nimi ei ole??? "Ei, mu eesnimi on Leppsoo"...inimesed, mis te ometi mõtlete:) Aga ma olen rahul ja kohe teine tunne.

Kuum tee, mesi ja meeletus koguses ravimeid

Vahepeal on nii palju juhtunud ja toimunud, et pole siia jõudnudki. Tööl läheb hästi- Viviana õpetab ultraheli saladusi:) ja seletab muid huvitavaid asju. Olen opil kaasa aidanud, ette valmistanud juba mõned korrad ja täitsa ise. Rooja proove võin ka iseseisvalt uurida (ma siiski lasen mõnel kogenumal enne lõpptulemuse kribamist arvutisse selle ka üle kontrollida). Äge, mulle meeldib. Viimasel ajal on palju teha, aga mitte enam nii palju kui varem. Hommikune vahetus on palju ägedam, sest siis on nii palju võimalusi ka midagi ära õppida. Eriti kui üksi olla. Esmaspäeval "pakkisin" Tanja vihase kassi nii hästi, et mõlemad jäime terveks. Olen siiani olnud kassidega ettevaatlikum...pole päris minu teema. See- eest oskan super hästi rotti "pakkida".

Tüdrukutega oleme iga õhtu igasugu vahvaid asju teinud ja eelmine nädal enne 00.00 magama ei saanud kordagi. Reedel läheme ehk kolmekesi kõik koos juuksurisse.

Laupäeval ööbisin oma loomaaiaga Christine pool, sest pühapäeval läksime jälle näitusele. Ei läinud väga hästi...keskmiselt. Arvestada seda, et erikas, siis hästi, aga ma oleks rohkem lootnud. Eks tulemustest huvitanud võivad piiluda kodukale, ei räägiks sellest rohkem.

Andreas kiusas mind jälle, no talle kohe meeldib:) Muidu oli vahva, armstan ikka nii väga seda saksa näituse õhkkonda, ainuüksi seda hakkan igatsema...ja kui palju ilusaid kutsikaid sel näitusel oli. Kohe kutsika isu tuleb peale...huhh.

Hetkel olen aga haige, terve varanduse eest kogu ostnud ravimeid, eks näis, millal mõjuma hakkavad. Palavik alaneb ja nina ei ole enam nii kinni. Eile Steffi ja Marijke päev otsa näersid mu üle, sest no ma ei suutnud normaalselt rääkida, ei kuulnud midagi ja õnneks ei tundnud ka lõhnasid, seega 7 rooja proovi ettevalmistamine ja uurimine ei olnud mingi probleem. Lähen nüüd sooja teki alla. Villaseid sokke mul ei ole, seega jahe on:(

Pilte Stuttgartist

Frances saatis mulle mõned pildid, pole just parima kvaliteediga, aga noh...neid peaks veel tulema;)

...Stuttgart...

Reedel, peaaegu juba tavaks saanud- pärast tööd minu poole ja kokkama ja filme vaatama:) Seekord piirdusime vähemaga ja ülimõnusa koduse söögiga. Kohlrabi, kartul ja kotletid:) mmmm:) Õhtu venis liiga pikaks, jälle. Muidu poleks midagi, aga laupäeval oli väga varajane äratus lihtsalt. Alles pärast 01-te said Anna ja Nadja minema.

Kõigest paar tundi maganud, kiirelt dushi alla, asjad kokku ja minu kauaoodatud näitusereis Richtung Stuttgart võis alata. Autojuhiks Christine ja niisama uudistama kaasa tuli ka Nadja. Mul oli juba väljasõites enesetunne väga paha ja rahutu. No liiga kaua ise ringist eemal olnud. Njah, kohale jõudsime ilusti, ilma kordagi eksimata, ummikusse sattumata ja GPS-i kasutama:) Ainuüksi parkimismaja oli hiigel, rääkimata näitushallist- Stuttgart Messe. Võimas. Hall alles uus ja korralik. Ringid suured ja korraliku vaipkattega. Müügilette nii palju, et pea hakkas valutama. Liiga palju rahvast oli seal ostlemas, et lähemalt kaubavalikusse süveneda. Ostsin vaid seda, mida teadsin tahta.

Ruts ja Tess mõlemad elevil. Eriti rõõmsaks muutus Tess siis kui sai aru, et tema saab ka täna ringi. Konkurents oli suur: kohal prantslased, tsehhid, meie, sakslased ja isegi venelased. Suur rõõm oli näha Katjat Bonniega, kes kohale lennanud Moskvast ja liikusid eile õhtul edasi Poznanisse Poola Võitjale. Hullud. Koerainimesed on hullud.

Kohtunik Andreas Tornau, kes meid hindas on teada tuntud objektiivsus ise. Äärmiselt põhjalik ja asjalik, põhjendades alati oma valikuid. Esimesena läks ringi Ruts, kes suutis kaalu peal välja rabeleda 9,9 kg-huhh, me olime pääsenud (Saksas üle 10kg, lendad ringist välja). Suurepärane kirjeldus ja poiss nautis- tulemus oma klassi võitja ja esimene Saksa Sert käes. Meie konkurent klassis sai hindeks Väga Hea, seda suurem oli minu rõõm. Võrdluses CACIB.i peale kahjuks kolmas koht, sest Ruts otsustas näitama hakata, kes on siin ringis Matcho, ajas saba püsti ja väljas me olimegi.

Tessiga ringi minna oli juba hoopis rahulikum, polnud hirmu, et kaal ületaks 10kg ja oma koera vigu tean ju ka. Tulemus lausa üllatav. Tsempionklassi võitja ja samuti Saksa Sert. Kohtuniku kommentaar- liiga paks...hmmm, kui paks, siis paks. Siis tuli Katja ja Bonnie kord. Samuti klassivõitja ja Saksa Sert. Emaste valikus võitis minu arvates üks jubedamaid emaseid üldse keda oma elus näinud olen...aga no eks see oli teada. See selleks: valikus surus kohtunik Katja kätt ja ütles "nice dog, but too fat" ning sama kommentaar ka meie pihta:) Meile tegi see Katjaga aga nalja. Päev oli õnnestunud.

Edasi suundusime linna, et sellega veidi lähemalt tutvuda. Hunnikutes ilusaid losse ja üleüldse positiivse mulje jätnud linn. Uhked modernsed ehitised linnast välja suundumas- Mercedes-Benz muuseum ja arena. Võimas. Läheme kunagi jälle.

Sakslased on ägedad, prantslased on ägedad. Lihtsalt suvalised inimesed tulevad sinuga rääkima, et no küll on ilusad koerad, teevad pilte ja jutustavad oma lugusid. Konkurendid suruvad rõõmsalt ja viisakalt kätt nii võitjatele kui ka kaotajatele. Ei mingit otsest viha, vaid mõningate puhul jäi see silma...aga neist hoiame eemale.

Täna puhkame. Mitte midagi ei tee. Isegi ei söö. Koerad ei kipu isegi õue, vaid on terve selle aja ainult maganud. 3 nädalat jutti töötada on minust võtnud ka viimase. Mõtlesime kliinikust läbi minna ja vaadata, kuidas Hr Denny, mõttetu mees, karmide tädidega hakkama saab, aga isegi seda ei jaksa teha. Kuulan head muusikat ja mõnulen oma pehme sooja teki all:)

...ja me sööme ja sööme ja sööme...

Igatahes on sellest kujunenud tore tava. Mul oli juba esmaspäeval selline isu jäätise järele...kuna saime aga liiga hilja töölt minema, siis olid kõik normaalsed kohad juba kinni. Läksime mina, Nadja ja Anna Marijke poole ja tellisime omale 2 pitsat. See oli täpselt ideaalne:) Mmmmm...
Eile lõunal teatas Anna, et nii, täna on tema kord süüa teha:P Meie Nadjaga mõlemad juba, et oh ei, juba jälle...:P Õhtu lõppes sellega et sõime eelroaks tomati mozzarellat pesto kastmega, pearoaks oli riis, hautatud juurvili (parika, brokkoli) ja mingi alaska kala filee ja desserdiks oli jäätis. Meil oli pärast nii paha olla, et ei suutnud käiagi:S ja no naerda oli ka nii valus, mul siiani kõhulihased valutavad. Täna ja homme puhkame. Reedel tulevad Anna ja Nadja jälle minu poole õhtust sööma:) Seekord sööme midagi veel paremat:) Mmmm:) Sellest võib ühe toreda traditsiooni saada...

Ja no eile, tahtsime ju juba varem ära minna, aga Mia hakkas dalmat lahkama ja no ega me Annaga ei saanud ju ka siis ära minna. Dalmat- ise alles 8- aastane päästa enam lootust ei olnud-diagnoos- pahaloomuline kopsuvähk. Lahti lõigates oli see ikka päris õudne. Ilusast kopsust polnud alles midagi, elulootust oleks olnud vaid nädalake. Aga jah, Mia sattus hoogu ning näitas meile veel näolihaseid jms huvitavaid asju. Kui nädalavahetusel keegi magama pannakse, siis Mia lubas meile helistada ja veel näidata. Nii põnev:)

...Spagetid tomatikastmega...

Terve eelmine nädal oli hullumeelne, viimasel ajal on kogu aeg midagi toimumas kliinikus, rohkem kui tavaliselt ja ma lihtsalt ei jaksa õhtuti enam siia midagi kribada. Täna läheb mul juba kolmas nädal jutti ja koos nädalavahetustega.

Reedel oli äge. Kõigepealt aitasin Nadjal kolida. Voodid, kummuti, öökapi, laua ja rasked raamatukastid, kõik vedasime koos ja ilma meessoo abita autosse, treppidest alla ja siis jälle autost välja ja treppidest üles. Nadja elab nüüd ka Birkenfeldis, juhuu, vähemalt keegi, kellega kunagi igav ei hakka on nüüd siin, kohe selle maja kõrval, kus ma oma esimesed 6 päeva veetsin. Kui asjad kolitud, läksime koos poodlema, sest minu külmkapp oli juba täiesti tühi, rääkimata muudest asjadest. Ostsime ja ostsime palju, sest pidime pärast minu poole sööma minema. Terve päeva mõtlesime, et mida kokata ja lõpuks valisime ikka kõige lihtsama tee - Barilla spagetid Barilla basiiliku kastmega, kõrvale tavaline fetajuustu salat ja magustoiduks- mandariinid ja kummikommid (no lõpuks ometi hakkab kätte jõudma jõuluaeg, mis tähendab, et müügile tulevad jälle need maitsvad mandariinid, mida igal aastal lausa kilode kaupa söödud saab). Aga õhtu oli vahva , sai nii palju naerda, et lausa pisarad voolasid. Anna ja Nadja teevad siin olemise kergemaks, palju kergemaks. Järgmine sööming pidi toimuma Nadja juures- a la soolaleivakas.

Nädalavahetusel õppisin palju, oi kui palju. Ma oskan nüüd Diffi valmistada ja süstal usaldati ka mu kätte. Njah, pean tunnistama, ega mulle need süstlad ikka eriti ei meeldi küll, puht isiklikest kogemustest. Loodan, et varsti saan juba ise verd ka võtma hakata, vähemalt Mia lubas mulle nö selle asja päris selgeks teha. Eks ma teoreetiliselt ju juba tea, sest iga päev võetakse mitmeid, mitmeid kordi loomadelt verd, meie valmistame kõik asjad selleks ette, vajaduselt aitame looma natuke kinni hoida.

Mis välja tuli- tüdrukud, Nadja ja Anna, arvasid, et ma ei tule kogu selle asjandusega toime, et ma olen pärast paari nädalat kliinikust läinud...no eks mul endal oli ikka ka vahepeal selline tunne, et enam ei suuda, mitte et kliinikus oleks raske, aga siin ümberringi pole ju MITTE midagi ja see mõjus lausa rusuvalt. Olin ju juba harjunud, lausa hellitatud, et Keegi mind mitu korda nädalas kinno kutsus, veini jooma kutsus ja niisama jalutama kutsus:) Igatsen seda ikka, aga olen harjuma hakanud. Tean ju, et mingil hetkel saab see siin läbi ja selle aja pean vastu pidama. Lihtsalt pean, kuigi mõni päev on tõeline võitlus iseendaga.

Ootan nädalavahetust, siis saan lõpuks ometi ka puhata. Laupäeval sõidame Christinega Stuttgarti- näitusele ja niisama linnaga tutvuma. Tessi ja Ruts mõlemad on kirjas, vanamutt ju lausa eriti kaua eemal olnud sellest maailmast, aga mõtlesin, et las tunneb ka rõõmu, talle ju nii meeldib. Läheb, kuidas läheb, tulemus ei ole mulle isegi oluline.

Lisaks Stuttgartile on mul novembris veel üks näitus ees ja see on erikas- samuti kirjas mõlemad. No ja selle näitusega saab küll nalja...helistasin korraldajale ja palusin, et saaks kohapeal maksta, muidu hakka jälle selle välisülekandega jamama...sain siis korda. Reedel tuli kiri koju: Sehr geehrter Herr Leppsoo....hmmm, ma saan aru, et enamikes maades on Marian mehe nimi, aga siiski. Olles eelnevalt minuga telefonis rääkinud ja üleüldse, kui ei olda isiku soos kindel, siis võiks panna ju kaldkriipsuga Herr/Frau...nagu isegi koolis õpetatakse. Tahaks nende nägusid näha, kui maksma lähen oma regamiskinnitustega:P