Sportlik aasta algus

Uus aasta on alanud väga, väga sportlikult. Iga päev on maha käidud ikka korralikud kilomeetrid ning mu põlvpüksid mahuvad mulle nüüd juba peaaegu jalga. Juhuu.

Täna käisime Christine, Yoannie ja Pascaliga uisutamas. Päris lõbus oli. Viimane ring maandusin ka korra jääle, muidu olin päris edukas:) Mõned pildid ka. Õhtupoole käisime ka Luxembourgist läbi. Sain jälle ühe uhke teepaki võrra rikkamaks:P

järg...

24. hommikul avastasin, et tore küll, Mann on jälle haige, kodus ja Eestis ja haige. Väga vahva. Kerttu andis mulle mingit jubedat möginat, aga see ei aidanud väga, haige olen ma siiani. Palavikku alla ei saa. Kerttu alustas juba varakult joulu lounaga- täiesti ebatraditsiooniline ja ebaeestilik- forell, riis, mais:) Aga oi kui maitsev. Toeliselt monus ja kerge, mitte mingi oudne seapraad. Sinna juurde veel rose vein- lihtsalt monus. Peagi lisandus meie seltskonda ka Hille, ta tuli vaid korraks läbi. Monus inimene, kel alati suu korvuni:) Hille viis mu ka bussijaama, et juba jälle 2h loksuda Pärnu poole. Edasi läksin koju, kus juba ema ootas ohtusöögiga. Samuti ebatraditsiooniline- kana ja jälle riis ning mingi huvitav ebatavaline salat. Magustoidu tegin mina omalt poolt- ouna koogi, mis samuti kuulub suvise menüü alla. Aga kui juba ebatraditsiooniliselt alata, siis miks mitte ka niimoodi lopuni. Minna. Mingeid kingi jagamisi me ei teinud. Selleks ei olnud ausalt öeldes isegi tuju ega huvi. See aeg on möödas, kui kannatamatult oodati jouluvana tulekut...eks ta ole muidugi omamoodi armas, aga see vist pigem kuulub paraku lapsepolve juurde. Veetsime ohtu lihtsalt monusalt ja rahulikut teleka ees, ronisin ema korvale voodisse, joime koos jouluteed ja koik oli lihtsalt eriti monus. Mone aja pärast " röövisid" mu Kaidi ja Peep ning läksime Eve ja Lauri poole. Peep ja Lauri kohe muidugi ei saanud end tagasi hoida ning pidin paraku terve ohtu kuulama nende kommentaare ja tögamisi minu suunas. Peep muidugi teatavasti tegelebki sellega koige meelsamini. Eks tal oli ka ikka hea meel Mannut näha:) Ja ausalt öeldes mul ka. Neil läheb hästi. Samal ajal kui Eestis valisteb toeline tööpuudus vms nad koik räägivad, läheb neil koik tousvas joones. Nii ongi ju hästi. Nii peabki. Öö loppes väga hilistel tundidel ning järgmine päev sai tosiselt kaua voodis vedeletud, isegi liiga kaua.

25. oli plaanitud vanaisa ja vanaema jaoks. Enne läksime veel mu kalli onu juurde, kes mu tuju sel hommikul kohe väga, väga heaks tegi vaid paari sonaga "Miks Sa küll nii hea välja näed?":) Mulle endale tundub, et pigem mitte, sest no mis teha, kui püksid enam jalga ei mahu...oudne tegelikult. Aga kui tema nii ütleb, siis järelikult ei ole veel nii hull:) Mu onu ei oska valetada, ta pigem kujutab asju alati veel hullemalt ette...pärast moningast jutuajamist läksime emaga vanaema juurde. Vanaisa roomustas, kallistas mind nii tugevalt nagu ei kunagi varem, ju igatses ja ju oli hea meel mind näha:P Pean harva kodus käima, siis on koigil hea meel, muidu harjuvad liigselt ära minuga. Vanaema roomustas ka. Nagu alati saab nende pool söödud midagi tugevamat: ehtne ahjukartul ning seapraad ikka...no ahjukartul mulle meeldib, aga siga ei ole päris minu teema enam...viimasel ajal saab liha üldse vähe ning ausalt öeldes ei tunne ka üldse puudust. Mul oli aga hea meel näha, et nad molemad terved ja kobusad ja koik on korras. Pärast paaritunnist sealolemist otsustasime koju minna. Istusime veel monda aega mu kalli onu juures. Onu lubas mulle järele tulla, juhul kui ma ikka otsustan, et mulle siin ikka ei meeldi:) Aitäh. Ohtul saime linnas kokku veel Marianiga, käisime Villas, Mommi oli seal:) Rääkisime niisama ja joime Steffis kakaod.

26.12 Kas toesti on need päevad läinud nii ruttu???Kerttu äratas mu on konega kell 8.30 ja sinna mu pikk uni jäigi...ja sellest sai üks väga pikk päev. Kraadiklass näitas palavikku 37.4, mis iseenesest ei tohiks ju väga hull olla, aga no minusuguse onnetusehunniku jaoks piisas see juba hädine olemaks. Terve päev motlesin, kas minna Tannu kontserdile voi mitte, ajasin arvatavasti ka Manni oma konedega hulluks, kas tulla voi mitte ja mis selga panna. Liisa ja Mann lubasid pilte teha. Tore, kontserdi piltidest ma nüüd toesti ei hooli...Päeva esimene pool möödus sisseoste tehes, sest Saksas ootasid nii moningadki oma komme jms jama. Midagi onnestus isegi saada. Pärast läskin Peebu ja Kaidi juurde. Mimi on ka paksuks läinud. Milka oli paks, Mimi rasvas. Lausa häbiväärne. Mann läheb Eestist minema ja kohe koerad hukas. Mismottes???
Tol päeval käisin ka vannis, no küll oli monus...kui välja arvata see, et pärast 15 min oli minu jaoks vesi juba peaaegu talumatult külmaks muutunud. Ühesonaga päris kahetunnisest vedelemisest sai vaid pooletunnine sulistamine. Ikka ei hakanud veel soe.
Telefon hakkas helisema. Küll kutsus Miku enda poole, siis kutsus Tiit Miku poole. Ühesonaga ma lihtsalt pidin minema kontserdile, et näha neid inimesi. Enne läksin veel oma kalli onu poolt läbi. Kessu oli ka koju joudnud. Joonistasime mulle silmad pähe ning joime sampust. Mulle pidi keegi järele tulema, et ikka enne 00.00 i kontserdile jouda, aga päris nii ei läinud. Lopuks pidi mu armas onu mu ikka sinna toimetama...
Ees ootasid juba Liisa ja Mann. Ilusad ja stiilsed. Nagu alati. Toeliselt vahvad tegelased. Omamoodi traumaatiliselt mojusid koolikaaslased, kes kunagi nii väikesed olid ja nüüd järsku Bravos...hmm, no küll aeg läheb ikka ruttu. Kuni mingi ajani pidasin vastu ja enesetunne oli hea, 2 paiku hakkas halvem ja olime juba peaaegu lahkumas. Mingi aeg röövis Miku mu ja me ajasime lihtsalt juttu. Pidin küll juba 3ks koju minema, sest järgmine päev tuli tosiselt vara Tallinna poole soitma hakata, aga no, päris nii ei läinud. Järgnevad tunnid tühjendasime Miku pool Martini Asti ja koju sain 8 paiku. Peaaegu 24 h üleval olnud, ema oli murest juba segane ja valmis politseisse helistama, et kus laps on:P Njah. Kell 9 olid Peep ja Kaidi mul järel. Juba oligi mu reis koju läbi saanud. Veel moned tunnid ja äärmiselt pikk päev lennujaamades vois alata. Chek In läks äärmiselt kergelt, arvestades seda, et paks Mimi näitas kaalu peal 10.3 kg. 2, 3 kg ülekaalu, aga Estonian Air pigistas silma kinni. Mari tuli lennujaama ka tere- head aega ütlema. Minu kaitseingel. Ei nutnud, Kaidi oli tugev, ka ei halanud. Lennuk oli väike ja kitsas ja mu tool logises. Mimi oli terve lennu vapper. Mote, et lennukis saan ikka magada väga ei toiminud. Terve tee vestlesin taanlase Jonathaniga, kes oli oma vennaga tulnud Tallinna joule veetma. Ponev inimene ja äärmiselt muhe. Maandumine oli kohutav, tänu nohule oli terve lend üks piin ja valu minu peas. Jutuajamine ehk väheke leevendas seda, aga ikkagi oli valus. Jätsime Copenhagenis Jonathaniga hüvasti. Minul oli 5 tundi pausi ja siis jälle edasi. Olles teinud Mimiga tiiru lennujaama hoovis läksime tagasi sisse. Uni oli. Mimil oli ja mul oli. Kui juba peaaegu oli silm kinni minemas teretas mingi noormees Andrew. Opib Barcelonas ja oli oma sopradele vastu tulnud. Tore ka see jutuajamine venis pikale. Ja magamisest ei tulnud midagi välja. Nüüd olin saavutanud staadiumi, kus olin juba nii väsinud, et enam ei olnudki väsinud. Üleväsinud. Chek In jällegi tehtud tegin veel tiiru lennujaama butiikides. Leidsin omale armsa pidzaama ning armsad Pilgrimi korvarongad. Tuju oli kohe parem. SASi lennuk oli suurem, rahvast oli veel rohkem, jällegi täis lennuk ning mingi tüüp pidi kohe kommenteerima koeraga reisijat. See lend oli samuti valus. Kuigi iseenesest sujuvam ja kindlam. Ning olingi kohal. Hiigel lennujaamast pidin leidma veel oma pagasi ja siis veel 2 h rongiga koju. Küll oli pikk päev. Liiga palju rääkimist. Ka rongis. Koik tänu sellele, et kui oled koeraga, siis oled kui märklaud, et no temaga ikka rääkida saab. Rongijaamas oli mul vastas naerusuine Nadja:) ja Micha. Hea tunne oli tagasi olla. Mind hirmutas vaid mote, et järgmine päev kell 8.30 pidin olema tööl. Ruts oli korraldanud kaose ning sellega mu roomutunne kadus. Siiani olen tige, väga tige selle looma peale. Miks ta küll nii teeb?
Järgmine päev magasin sisse, esimest korda. Ärkasin Antonia kone peale. Jube raske oli tööl olla. Üldse ei tahtnud, üldse ei jaksanud. Ainult Nadja oli see, kes mind motiveeris. Nii palju oli loomi ja nii palju oli teha. 21.00st viis Nadja mu koju. Kui tavaliselt puiklen vastu, siis tookord votsin pakkumise vastu.
Järgmine päev oli hirm. Hirm, et magan jälle sisse. Otsisin telefonist koige oudsama helina ning onneks enam sisse ei maganud. See nädal on samuti nii hull olnud, et puhkus kuluks jälle ära. Peale selle on Mimi nii jäme, et pean tal kilo kolme nädalaga alla saama. Tundub, et midagi oleme saavutanud. Igatahes on koer nii vormist väljas, et isegi vanamutt Tessi jookseb eest ära. Naljanumber.
31.12 aasta viimane päev. Uskumatu. Juba jälle on aasta möödas. See päev oli lühendatud. Helistasin emale. Ohtul saime kokku Marijke juures. Soime raqueletti ja heisse liebet, joime veini, mängisime lauamängu ning vaatasime "Dinner for one.i". Voolasid sampuse joad nind väljas käisid paugud. Pärast keskööd saime tänava peale kokku Frau Heimfahrtiga ning liikusime edasi nende seltskonna peole. Muhe aastavahetus ning äärmiselt rahulik. Ei mingeid konesid ega SMS.e, sest mu limiit on jälle ületatud. Jama värk.
Ilusat uut 2009. aastat!

Tagantjärele...

Küll on kiire olnud, vahepeal on nii palju juhtunud...ma päris detsembri algusesse tagasi ei lähe, alustan 22. detsembrist.

Lõpuks ometi oli see kuupäev saabunud, ma siiamaani tunnen seda sama, mis tol päeval tööl olles kui lugesin tunde, minuteid, mis viimase tööpäeva lõpuni jäid. 23. detsember oli käega katsutavas läheduses. Ma ei ole tükk aega olnud nii ärevil kui sel õhtul, sain vaevalt mõne tunni rahulikult magada, sest soov koju jõuda- Eesti- oli nii suur. 7:50 startis mu lennuk Frankfurt Hahnist. Uskumatu, mõned tunnid ja varsti olen kodus. Lennuk oli täis ja kitsas ja üleüldse ebamugav. Kuigi mu lend läks vaid Riiga ei olnud ma ainuke eestlane sel lennul, oli veel vähemalt 3 tüdrukut, kes lõugasid ja räuskasid. Hoidsin madalat profiili ja peitsin oma ID-kaarti, piinlik selliste pärast:S Riias oli vastas ema, nii imelik, nii naljakas, aga ta igatses mind, pole mind vist väga ammu juba nii kõvasti kallistanud:) Kojutee oli ikka nii pikk, ma lausa jälestan Riia-Pärnu otsa, sest seda on saanud tänu näitustele nii palju, liiga palju sõidetud. Mul on sellel teel vaid 1 lemmikosa-mereäär. Võrratu. Kuidas ma igatsen merd ja merelõhna. No ei ole sisemaa inimene. Nii imelik oli olla kodus, seal oli nii palju muutusi toimunud, kõik oli nii hele ja valge ja suur ja kodune. Kõik oli nii nagu kodus on. Aga ega mul eriti aega polnud kodus olemist nautida. Paari tunni pärast sain linnas kokku Liisa, Manni ja Kadriga. Mingi aeg hiljem lisandus ka Hille. Aitäh veelkord Kama eest:) Ma panin talle nimeks Kama. Jube äge tegelane on. Pidas tagasisõidu väga vapralt vastu. Eks hakkab nüüd igal pool kaasas olema;) Piccadilly ja armsad sõbrad, vat see oli nii väärtuslik. Krussule tegin head meelt, tema sai minu poolt paraja koguse salaamit:) Mis tuletab mulle meelde, et peaks uurima, kuidas maitses. Ma ise eriti liha ei söö. Pärast paari tundi ootas mind veel viimane eneseületus. Loksuda veel 2h bussiga Tallinna, kus mind juba perekond Tammisto koos Zorroga ootasid. Milline piin oli see sõit. Tallinnas oli külm, kohe nii külm, et sain korralikult külma. Zorro rõõmustas. Ta oli täitsa segaduses. Ma usun, et sama sassis, kui mina. Sel ööl magasin nagu ingel. Eks töö ja äärmiselt väsitav sõit võtsid minust oma osa...

...tüdrukud Kasselis...

Kallis Kadri, hoopis mina pean vabandama, et nii järjepidamatu olen olnud. Aga kui nüüd päris aus olla, siis nii palju on teha olnud ja kui natukenegi vaba aega on, siis parema meelega teen midagi muud kui istun siin läpaka taga. Vahepeal on juhtunud nii palju asju, uskumatult palju. Olen õppinud jällegi tohutult palju uusi asju kliinikus. Ruts läks vahepeal kliiniku kassile kallale ning pääses tänu mulle vaid kassi karvadega suus, minul see- eest jalad kassi kihva jälgedest sinised, siiani kusjuures. Õnn, et sepsist veel ei saanud.

Vahepeal sadas meil maha nii paks lumi, et sakslastel elu seisis- Denny tuli tööle nt 4 h, tavaliselt kulub tal selleks umbes 30min...sakslased:P

Reedel oli valitud seltskonna raqluette i pidu. Praktikantidest olid kutsutud vaid Nadja, Anna ja mina:) Aga jube vahva oli, naerda sai. Lucia oma koomiliste ütlemistega ja Steffi poiss Toby oma äpardusega muutsid õhtu veel lõbusamaks kui see juba oli. Salomon äge:P

Laupäeva hommikul sõidutas Daniela mind Tessiga rongijaama ja reis suunal Kassel võis alata. (Ruts veetis lõbusa nädalavahetuse Nadja hoole all:P ning nagu mulle pidevalt teateid saadeti, siis neil oli igati vahva ja juhul kui mul peaks kunagi tekkima tahtmine loobuda oma pruunist pahandusest, siis Nadja võtab ta suurima hea meelega omale:)).

Nagu alati, ei suju minu rongireis millegipärast nii nagu võiks. Ainuüksi minu esimene RegionalExpress hilines 10min, mis tähendas, et Frankfurdis jäi mul rongi vahetamiseks vaid 1 min aega. Õnneks võitsime tagasi mõne minuti, mis tähendas, et jõudsin veel oma rongi peale. Pärast 2 rongivahetust ja 4,5 h sõitu jõudsime kohale Kasselisse. Nüüd tuli meil veel 2 erineva bussiga jõuda Messe Kasseli juurde,kus meid ootasid juba Christiane ja Heinz- Jörgen. Kõik sujus tips-tops ja 14.30 olime kohal. Sõitsime koos külalistemajja, mis asus umbes 15km linnast väljas, vaatasime toad üle, mina oma üheinimese ja nemad kaheinimese toa. Midagi luksuslikku seal ei olnud, pigem selline kodune. Ja siis läksime Kasseli linna peale. Kui ma viimati 2004. aastal seal käisin, siis ei jätnud linn mulle erilist muljet, aga nüüd mulle isegi väga, väga meeldis. Uskumatu, millised majad on ehitatud ikka mäeservale ja arhitektuuri poolesrt ka väga huvitav linn. Meie eesmärk oli minna aga jõululaadale. Milline melu, terve linn kihas inimestest ja kindlasti suurim jõululaat mida eales külastanud olen. Christiane tegi välja ka klaasi hõõgveini, mis on kindlasti parim, mida kunagi joonud olen. mmmmmm...ja no sinna juurde kuulus ka väike tuutu röstitud mandleid. mhmh. Pärast paari tundi uudistamist oli nii Tess kui ka Christiane 3-st koerast koosnev seltskond väsinud ja sõitsime tagasi külalistemajja. Kuna 6. dets tähistavad sakslased Nikolause päeva, siis õhtusöök oli välja pandud bufeena. Toit oli kodune, teenindusest ei räägi ja no mu kahvel oli ka must. Aga noh, see- eest oli seltskond muhe ja ma katsusin sellest kõrvale vaadata.

Pühapäeva hommikul oli siis meie selle aasta viimane näitus. Ruts ei tulnud kaasa vaid ühel põhjusel- kasvataja ei lubanud, sest pruune ei pidavat too kohtunik sallima, samuti ka laigulisi. Vanamutt oli aga vormis ja tegi igati uhke etteaste ning eks ma ju tean, mis ta vead on ja no iga kord on lootus, et ehk kohtunik ikka ükskord meid ka. Klassi me küll võitsime ja isegi suurepärase kirjeldusega, aga rohkem mitte. See- eest Christiane üle on hea meel, kellele ka lõpuks ometi naeratas õnne ja tõi kaasa Tõu Parima ja Rühma kolmanda koha. Super. Igati korda läinud päev. Mõnus seltskond ja tore jällegi vanu tuttavaid näha. Umbes 7 paiku jõudsime Christiane juurde juurde kus tähistasime võitu isetehtud napsiga, oi jammie, vot see oli maitseelamus, nämma. Esmaspäeva hommikul sõidutas Christiane meid rongijaama, Tessi jälle reisikotis ja meie pikk kodutee võis jällegi alata. Kurb on sealt lahkuda, alati, millegipärast. Need inimesed saavad iga korraga lähedasemaks. Peagi näeme jälle, juba jaanuri keskel Nürnbergis, kus veedame koos jällegi toreda nädalavahetuse. Hotelliga tegeleme juba. Koju jõuda oli ka hea, meile olid vastu tulnud Ruts ja Anna. Ruts muidugi ei suutnud ära rõõmustada, et tema tüdrukud lõpuks ometi kodus...ja kui päris aus olla, siis isegi mul oli hea meel seda paharetti näha. Kuigi, mõnikord on mul oma loomaaiast ikka puhkust ka vaja, samas ei kujutaks oma elu nendeta siin ette.

Täna teen juba kolmandat päeva trühvleid: igasugu erinevaid ja igas suuruses, vormis, maitse variatsioonis. Homme tuleb Brigitte ja nädalavahetusel on Nadja sünnipäev. Järgmine nädal on kliiniku jõulupidu ja siis, uskumatu- lähen ma juba koju. Nii kiiresti on läinud aeg, see aasta. Mäletan nii hästi, kuidas veel väikese esimese klassi õpilasena aeg nii, nii aeglaselt edasi läks, ei tulnud need vaheajad, ei jõulud. Aga nüüd...ma olen päris põnevil. Kodus on liiga vähe aega selleks, et vabaks end lasta, selleks olen kohapeal liiga vähe aega. Ja kui mõtlen veel pika tagasisõidu peale, siis ei tundu see kõik üldse mitte ootuspärane.

Ilusat advendiaega!

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa...

sakslastel on mõistus kokku jooksnud ning enamik halab ja tühistab oma plaane. Kummalised inimesed. Minu meelest on lõpp äge, Tessi meelest on äge. Nii mõnus. Lõpuks ometi. Ma nii armastan lund ja seda lõhna ja külma õhku ja kõike seda, mis ilusa talve juurde ka kuulub. Ehk saab kelgutama või lumememme teha- polegi ammu midagi sellist teinud;)

Tänane päev oli äge. Hommikust sõime Annaga Nadja pool ja edasi otsustasime minna kõik kolm juuksurisse, ilma eelneva kokkuleppetaaga see ongi selline äge juuksur, kus see vajalik pole:) No ma olin veel sisenedes kindel, et ah, ainult otsad, just nüüd, kui mul on see jubedus, mis mulle augustikuus pähe tekitati välja kasvanud...njah...aga siis...mõtlesin, et aitab järgust ja kõik tasaseks ja no ei jäänudki enam eriti midagi järele...mul on nüüd päris pikk Pony:) ja kuni õlgadeni juuksed...natuke värvi panime ka. Töökaaslastele meeldis ja no mulle meeldis ka, rohkem kui augustikuu oma 100%. Nadja jäi endale kindlaks ja lasi vaid otsi tasandada, paarist kohast kohendada. Suurima total makeoveri tegi anna, kes lasi oma juuksed päris, päris lühikeseks lõigata. Kõige naljakam oli arvet makstes, sest enne tasumist saime sellise blanketi, kuhu oma andmed kirja panna tuli ja no minu juuksuri perekonna nimi on Marian, naljakas. Ja siis veel küsib, et ega Marian mu perekonna nimi ei ole??? "Ei, mu eesnimi on Leppsoo"...inimesed, mis te ometi mõtlete:) Aga ma olen rahul ja kohe teine tunne.

Kuum tee, mesi ja meeletus koguses ravimeid

Vahepeal on nii palju juhtunud ja toimunud, et pole siia jõudnudki. Tööl läheb hästi- Viviana õpetab ultraheli saladusi:) ja seletab muid huvitavaid asju. Olen opil kaasa aidanud, ette valmistanud juba mõned korrad ja täitsa ise. Rooja proove võin ka iseseisvalt uurida (ma siiski lasen mõnel kogenumal enne lõpptulemuse kribamist arvutisse selle ka üle kontrollida). Äge, mulle meeldib. Viimasel ajal on palju teha, aga mitte enam nii palju kui varem. Hommikune vahetus on palju ägedam, sest siis on nii palju võimalusi ka midagi ära õppida. Eriti kui üksi olla. Esmaspäeval "pakkisin" Tanja vihase kassi nii hästi, et mõlemad jäime terveks. Olen siiani olnud kassidega ettevaatlikum...pole päris minu teema. See- eest oskan super hästi rotti "pakkida".

Tüdrukutega oleme iga õhtu igasugu vahvaid asju teinud ja eelmine nädal enne 00.00 magama ei saanud kordagi. Reedel läheme ehk kolmekesi kõik koos juuksurisse.

Laupäeval ööbisin oma loomaaiaga Christine pool, sest pühapäeval läksime jälle näitusele. Ei läinud väga hästi...keskmiselt. Arvestada seda, et erikas, siis hästi, aga ma oleks rohkem lootnud. Eks tulemustest huvitanud võivad piiluda kodukale, ei räägiks sellest rohkem.

Andreas kiusas mind jälle, no talle kohe meeldib:) Muidu oli vahva, armstan ikka nii väga seda saksa näituse õhkkonda, ainuüksi seda hakkan igatsema...ja kui palju ilusaid kutsikaid sel näitusel oli. Kohe kutsika isu tuleb peale...huhh.

Hetkel olen aga haige, terve varanduse eest kogu ostnud ravimeid, eks näis, millal mõjuma hakkavad. Palavik alaneb ja nina ei ole enam nii kinni. Eile Steffi ja Marijke päev otsa näersid mu üle, sest no ma ei suutnud normaalselt rääkida, ei kuulnud midagi ja õnneks ei tundnud ka lõhnasid, seega 7 rooja proovi ettevalmistamine ja uurimine ei olnud mingi probleem. Lähen nüüd sooja teki alla. Villaseid sokke mul ei ole, seega jahe on:(

Pilte Stuttgartist

Frances saatis mulle mõned pildid, pole just parima kvaliteediga, aga noh...neid peaks veel tulema;)