On üks asi, mis mulle Birkenfeldi juures ei meeldi- mul on siin liiga palju aega mõelda, mõelda asjade üle järele, millest ma parema meelega ei mõtleks. Liiga tihti tunnen siin, et mu mõte läheb liiga kaugele, kaugemale kui ma tahaks ja siis hakkab mul kõhe, lausa hirm tuleb peale ja mõnikord hakkab lihtsalt kurb (kus sa siis olid fantaasialend kui Sütevakas kirjandeid kirjutasime?)..tegelikult ilmub see kõik ju piltidena ja no õigeid sõnu pole ma kunagi osanud leida, lihtsam on otse ja pauhti välja, siis on endal ja teistel ka kergem. Siia võiks ju lausa filosoofid saata või siis hoopis kriminaaleksperdid, sest siin on nii rahulik, et ühelt maalt leidub kõigele lahendus...iseasi, kas see meile just meeldib. Mulle meenuvad hetkel vahtralehtedega Sannu ja TEN ja Tartu ja siis mõtlen ma Kadri ja Liisa ja Manni ja Marii ja Anu peale ja siis hakkab kurb. Ma tunne puudust, kuidas Peep mind kiusab ja Ethel ja Henri nõmedaid nalju teevad. Tunnen puudust Pärnu merest ja sealsest õhust. Hahh, täna ei ole hea päev...
3 comments:
saad aru siis, kui õige aeg
oi..kõik läheb varsti mõnusamaks:) päriselt
Aga tead, mina mõtlen sinu peale ka ja küll asi läheb paremuse poole.
Kalli
Post a Comment