...Home, sweet home...

Eelmine nädal tõi endaga kaasa nii palju uut ja vana, taaskohtumisi, et pole nendest siiani veel toibunud.

Reedel tuli mulle töö juurde järele Christiane. Võrratu inimene, lausa nii võrratu, et iga kord kui temaga "Head aega" ütleme, pean valama pisaraid...Igatahes pärast tööd sõitsime minu poole, võtsin kotid ja koerad ja sõitsime Christiane poole. Nii hea oli näha teda üle tüki aja. Nende pool võttis meid vastu terve kari takse, eesotsas Zobliga, kes EI OLNUD MIND UNUSTANUD. Ta pööras täiesti ära, kui mu häält kuulis. Imeline loom. Oma 10. aasta kohta endiselt vormis ja ikka sama uhke ja elegantne. Mis minu tähelepanu aga veelgi köitis, Babys:) Nimelt 5 väikest punast taksibeebit. Kuidas ma jumaldan kutsikapiima lõhna, istusin vist nende pesanurgas kohe päris tunnijagu kindlasti ja lihtsalt nuusutasin. No on imelik, aga nii armas. Rutsile jätsid need neljanädalased ukerdised unustamatu mulje, olen selles täiesti kindel. Aitasin Christianel mõne pildi ka tegelastest teha ning ülejäänud õhtu veetsime mõnusalt jutustades ja pilte vaadates. Muhe.

Järgmine hommik oli järjekordne varajane äratus. No ei saagi enam lahti sellest kukkedega samal ajal tõusmisest:( Eesmärgiga minna vaatama, jah vaatama, mitte osalema Bundessieger 2008-t Dortmundis. Kui aus olla, ei ole mina veel näinud enne nii suuri halle, nii palju nänni ja nii palju koeri, isegi MM tundus kahvatuna nende hallide kõrval. Kohale jõudes tervitas terve hunnik inimesi mind ja koeri, no Rodolfo oli staar ise, kuigi ei osalenud. Rõõm oli kohata tuttavaid, kellega sai aega veedetud ka Luxembourgis. Nägin ära koerad, keda vaatama läksin. Kui päris aus olla, siis päris see ei olnud, aga sain uusi ideid. Bundessiegeri isaste võitjaks krooniti uhke Ho Rüd HO Irondachs, koduse nimega lihtsalt Ivo ja emastes konkurentsitult Engels Jaqueline, minu Rudolfo tulevane pruut:) Igatahes järgmine aasta olen ka mina seal kohal. Nii paljude koertega, kui mul neid parajagu ette näidata on. Ausalt öeldes olen isegi kergelt pettunud, sest lootsin enamat ja lootsin rohkem koeri.

Bundessiegeri raames sain lasta kontrollida ka Rutsi silmi: tulemus võrratu PRA & RD & Katarakti vabad. 2 aastat on meil sellega nüüd rahu:)

Jällegi oli aeg lahkuda ning seekord siis Rutsi kasvataja poole. Õhtuks olime kutsutud itaalia restorani õhtusöögile, mis venis lausa 00.00 ni. Mina muidugi pidi jutustama Eestist ja no nagu viimasel ajal on tavaks kujunenud, siis 1€ küsimus, mis on Eesti pealinn jäi ka seekord õigesti vastamata...ei ole Riga, ei ole Reval, on Tallinn. Mis selles nii keerulist on?

Pühapäeva veetsime nagu ikka sakslastel tavaks on. Kõigepealt mõnus jalutuskäik metsas ja siis kohvikutiir. Ossa, oli see alles kohvik. Ma oleks kõik need koogid ja trühvlid ja muu varanduse ära söönud. No niivõrd ahvatlev nägi see kõik seal välja. Vaata Googlest ECHT WILD;) Ja nagu ikka, saab kõik mis on hea, liiga ruttu läbi. Nii pidin minagi oma kodinad kokku pakkima ja Brigitte sõidutas mu jälle Kölni poole. Ees üle 3 tunni sõitu ja tobe ümberistumine Mainzis. Kodinad ja koerad. Oi kuidas mulle meeldib reisida nagu kaamel. Sõit Mainzini oli tegelikult super, sest koerad olid rahul ja mina vaatasin aknast lõputu pikka Rheini jõge. Ümberistumine Mainzis läks peaaegu valatult, rõhk on sõnal peaaegu, sest ma ei tea, miks mul ei vea. Miks ma suudan võttan vale rongi või siis arvata lootusrikkalt, et ehk 2 min jooksul tuleb ikka uus rong ette...õnneks on sakslased nii abivalmid ja tänu ühele noormehele astusin ikka viimasel hetkel õige rongi peale. Terve tee lobisesime ja sõit möödus veel rutem. Neubrückes tuli mulle vastu Daniela ja sõidutas meid koju. Koerad olid nii õnnelikud, oma aed, voodi ja kodu. Minagi tundsin mingil määral kergendust...kõik on ikkagi oma või juba omaks saanud. Uskumatu, mul oli tegelikult hea meel siia tagasi jõuda, kus kõik on täpselt nii nagu ma harjunud olen. Meie mets, mis on nüüdseks kaotanud pea kõik oma lehed ja pool rada tuleb lehtedes sumpata...aga see on mõnus. Mitte, et ma Birkenfeldiga siiski leppinud oleks, aga see oli soe tunne:)