järg...

24. hommikul avastasin, et tore küll, Mann on jälle haige, kodus ja Eestis ja haige. Väga vahva. Kerttu andis mulle mingit jubedat möginat, aga see ei aidanud väga, haige olen ma siiani. Palavikku alla ei saa. Kerttu alustas juba varakult joulu lounaga- täiesti ebatraditsiooniline ja ebaeestilik- forell, riis, mais:) Aga oi kui maitsev. Toeliselt monus ja kerge, mitte mingi oudne seapraad. Sinna juurde veel rose vein- lihtsalt monus. Peagi lisandus meie seltskonda ka Hille, ta tuli vaid korraks läbi. Monus inimene, kel alati suu korvuni:) Hille viis mu ka bussijaama, et juba jälle 2h loksuda Pärnu poole. Edasi läksin koju, kus juba ema ootas ohtusöögiga. Samuti ebatraditsiooniline- kana ja jälle riis ning mingi huvitav ebatavaline salat. Magustoidu tegin mina omalt poolt- ouna koogi, mis samuti kuulub suvise menüü alla. Aga kui juba ebatraditsiooniliselt alata, siis miks mitte ka niimoodi lopuni. Minna. Mingeid kingi jagamisi me ei teinud. Selleks ei olnud ausalt öeldes isegi tuju ega huvi. See aeg on möödas, kui kannatamatult oodati jouluvana tulekut...eks ta ole muidugi omamoodi armas, aga see vist pigem kuulub paraku lapsepolve juurde. Veetsime ohtu lihtsalt monusalt ja rahulikut teleka ees, ronisin ema korvale voodisse, joime koos jouluteed ja koik oli lihtsalt eriti monus. Mone aja pärast " röövisid" mu Kaidi ja Peep ning läksime Eve ja Lauri poole. Peep ja Lauri kohe muidugi ei saanud end tagasi hoida ning pidin paraku terve ohtu kuulama nende kommentaare ja tögamisi minu suunas. Peep muidugi teatavasti tegelebki sellega koige meelsamini. Eks tal oli ka ikka hea meel Mannut näha:) Ja ausalt öeldes mul ka. Neil läheb hästi. Samal ajal kui Eestis valisteb toeline tööpuudus vms nad koik räägivad, läheb neil koik tousvas joones. Nii ongi ju hästi. Nii peabki. Öö loppes väga hilistel tundidel ning järgmine päev sai tosiselt kaua voodis vedeletud, isegi liiga kaua.

25. oli plaanitud vanaisa ja vanaema jaoks. Enne läksime veel mu kalli onu juurde, kes mu tuju sel hommikul kohe väga, väga heaks tegi vaid paari sonaga "Miks Sa küll nii hea välja näed?":) Mulle endale tundub, et pigem mitte, sest no mis teha, kui püksid enam jalga ei mahu...oudne tegelikult. Aga kui tema nii ütleb, siis järelikult ei ole veel nii hull:) Mu onu ei oska valetada, ta pigem kujutab asju alati veel hullemalt ette...pärast moningast jutuajamist läksime emaga vanaema juurde. Vanaisa roomustas, kallistas mind nii tugevalt nagu ei kunagi varem, ju igatses ja ju oli hea meel mind näha:P Pean harva kodus käima, siis on koigil hea meel, muidu harjuvad liigselt ära minuga. Vanaema roomustas ka. Nagu alati saab nende pool söödud midagi tugevamat: ehtne ahjukartul ning seapraad ikka...no ahjukartul mulle meeldib, aga siga ei ole päris minu teema enam...viimasel ajal saab liha üldse vähe ning ausalt öeldes ei tunne ka üldse puudust. Mul oli aga hea meel näha, et nad molemad terved ja kobusad ja koik on korras. Pärast paaritunnist sealolemist otsustasime koju minna. Istusime veel monda aega mu kalli onu juures. Onu lubas mulle järele tulla, juhul kui ma ikka otsustan, et mulle siin ikka ei meeldi:) Aitäh. Ohtul saime linnas kokku veel Marianiga, käisime Villas, Mommi oli seal:) Rääkisime niisama ja joime Steffis kakaod.

26.12 Kas toesti on need päevad läinud nii ruttu???Kerttu äratas mu on konega kell 8.30 ja sinna mu pikk uni jäigi...ja sellest sai üks väga pikk päev. Kraadiklass näitas palavikku 37.4, mis iseenesest ei tohiks ju väga hull olla, aga no minusuguse onnetusehunniku jaoks piisas see juba hädine olemaks. Terve päev motlesin, kas minna Tannu kontserdile voi mitte, ajasin arvatavasti ka Manni oma konedega hulluks, kas tulla voi mitte ja mis selga panna. Liisa ja Mann lubasid pilte teha. Tore, kontserdi piltidest ma nüüd toesti ei hooli...Päeva esimene pool möödus sisseoste tehes, sest Saksas ootasid nii moningadki oma komme jms jama. Midagi onnestus isegi saada. Pärast läskin Peebu ja Kaidi juurde. Mimi on ka paksuks läinud. Milka oli paks, Mimi rasvas. Lausa häbiväärne. Mann läheb Eestist minema ja kohe koerad hukas. Mismottes???
Tol päeval käisin ka vannis, no küll oli monus...kui välja arvata see, et pärast 15 min oli minu jaoks vesi juba peaaegu talumatult külmaks muutunud. Ühesonaga päris kahetunnisest vedelemisest sai vaid pooletunnine sulistamine. Ikka ei hakanud veel soe.
Telefon hakkas helisema. Küll kutsus Miku enda poole, siis kutsus Tiit Miku poole. Ühesonaga ma lihtsalt pidin minema kontserdile, et näha neid inimesi. Enne läksin veel oma kalli onu poolt läbi. Kessu oli ka koju joudnud. Joonistasime mulle silmad pähe ning joime sampust. Mulle pidi keegi järele tulema, et ikka enne 00.00 i kontserdile jouda, aga päris nii ei läinud. Lopuks pidi mu armas onu mu ikka sinna toimetama...
Ees ootasid juba Liisa ja Mann. Ilusad ja stiilsed. Nagu alati. Toeliselt vahvad tegelased. Omamoodi traumaatiliselt mojusid koolikaaslased, kes kunagi nii väikesed olid ja nüüd järsku Bravos...hmm, no küll aeg läheb ikka ruttu. Kuni mingi ajani pidasin vastu ja enesetunne oli hea, 2 paiku hakkas halvem ja olime juba peaaegu lahkumas. Mingi aeg röövis Miku mu ja me ajasime lihtsalt juttu. Pidin küll juba 3ks koju minema, sest järgmine päev tuli tosiselt vara Tallinna poole soitma hakata, aga no, päris nii ei läinud. Järgnevad tunnid tühjendasime Miku pool Martini Asti ja koju sain 8 paiku. Peaaegu 24 h üleval olnud, ema oli murest juba segane ja valmis politseisse helistama, et kus laps on:P Njah. Kell 9 olid Peep ja Kaidi mul järel. Juba oligi mu reis koju läbi saanud. Veel moned tunnid ja äärmiselt pikk päev lennujaamades vois alata. Chek In läks äärmiselt kergelt, arvestades seda, et paks Mimi näitas kaalu peal 10.3 kg. 2, 3 kg ülekaalu, aga Estonian Air pigistas silma kinni. Mari tuli lennujaama ka tere- head aega ütlema. Minu kaitseingel. Ei nutnud, Kaidi oli tugev, ka ei halanud. Lennuk oli väike ja kitsas ja mu tool logises. Mimi oli terve lennu vapper. Mote, et lennukis saan ikka magada väga ei toiminud. Terve tee vestlesin taanlase Jonathaniga, kes oli oma vennaga tulnud Tallinna joule veetma. Ponev inimene ja äärmiselt muhe. Maandumine oli kohutav, tänu nohule oli terve lend üks piin ja valu minu peas. Jutuajamine ehk väheke leevendas seda, aga ikkagi oli valus. Jätsime Copenhagenis Jonathaniga hüvasti. Minul oli 5 tundi pausi ja siis jälle edasi. Olles teinud Mimiga tiiru lennujaama hoovis läksime tagasi sisse. Uni oli. Mimil oli ja mul oli. Kui juba peaaegu oli silm kinni minemas teretas mingi noormees Andrew. Opib Barcelonas ja oli oma sopradele vastu tulnud. Tore ka see jutuajamine venis pikale. Ja magamisest ei tulnud midagi välja. Nüüd olin saavutanud staadiumi, kus olin juba nii väsinud, et enam ei olnudki väsinud. Üleväsinud. Chek In jällegi tehtud tegin veel tiiru lennujaama butiikides. Leidsin omale armsa pidzaama ning armsad Pilgrimi korvarongad. Tuju oli kohe parem. SASi lennuk oli suurem, rahvast oli veel rohkem, jällegi täis lennuk ning mingi tüüp pidi kohe kommenteerima koeraga reisijat. See lend oli samuti valus. Kuigi iseenesest sujuvam ja kindlam. Ning olingi kohal. Hiigel lennujaamast pidin leidma veel oma pagasi ja siis veel 2 h rongiga koju. Küll oli pikk päev. Liiga palju rääkimist. Ka rongis. Koik tänu sellele, et kui oled koeraga, siis oled kui märklaud, et no temaga ikka rääkida saab. Rongijaamas oli mul vastas naerusuine Nadja:) ja Micha. Hea tunne oli tagasi olla. Mind hirmutas vaid mote, et järgmine päev kell 8.30 pidin olema tööl. Ruts oli korraldanud kaose ning sellega mu roomutunne kadus. Siiani olen tige, väga tige selle looma peale. Miks ta küll nii teeb?
Järgmine päev magasin sisse, esimest korda. Ärkasin Antonia kone peale. Jube raske oli tööl olla. Üldse ei tahtnud, üldse ei jaksanud. Ainult Nadja oli see, kes mind motiveeris. Nii palju oli loomi ja nii palju oli teha. 21.00st viis Nadja mu koju. Kui tavaliselt puiklen vastu, siis tookord votsin pakkumise vastu.
Järgmine päev oli hirm. Hirm, et magan jälle sisse. Otsisin telefonist koige oudsama helina ning onneks enam sisse ei maganud. See nädal on samuti nii hull olnud, et puhkus kuluks jälle ära. Peale selle on Mimi nii jäme, et pean tal kilo kolme nädalaga alla saama. Tundub, et midagi oleme saavutanud. Igatahes on koer nii vormist väljas, et isegi vanamutt Tessi jookseb eest ära. Naljanumber.
31.12 aasta viimane päev. Uskumatu. Juba jälle on aasta möödas. See päev oli lühendatud. Helistasin emale. Ohtul saime kokku Marijke juures. Soime raqueletti ja heisse liebet, joime veini, mängisime lauamängu ning vaatasime "Dinner for one.i". Voolasid sampuse joad nind väljas käisid paugud. Pärast keskööd saime tänava peale kokku Frau Heimfahrtiga ning liikusime edasi nende seltskonna peole. Muhe aastavahetus ning äärmiselt rahulik. Ei mingeid konesid ega SMS.e, sest mu limiit on jälle ületatud. Jama värk.
Ilusat uut 2009. aastat!