Tagantjärele...

Küll on kiire olnud, vahepeal on nii palju juhtunud...ma päris detsembri algusesse tagasi ei lähe, alustan 22. detsembrist.

Lõpuks ometi oli see kuupäev saabunud, ma siiamaani tunnen seda sama, mis tol päeval tööl olles kui lugesin tunde, minuteid, mis viimase tööpäeva lõpuni jäid. 23. detsember oli käega katsutavas läheduses. Ma ei ole tükk aega olnud nii ärevil kui sel õhtul, sain vaevalt mõne tunni rahulikult magada, sest soov koju jõuda- Eesti- oli nii suur. 7:50 startis mu lennuk Frankfurt Hahnist. Uskumatu, mõned tunnid ja varsti olen kodus. Lennuk oli täis ja kitsas ja üleüldse ebamugav. Kuigi mu lend läks vaid Riiga ei olnud ma ainuke eestlane sel lennul, oli veel vähemalt 3 tüdrukut, kes lõugasid ja räuskasid. Hoidsin madalat profiili ja peitsin oma ID-kaarti, piinlik selliste pärast:S Riias oli vastas ema, nii imelik, nii naljakas, aga ta igatses mind, pole mind vist väga ammu juba nii kõvasti kallistanud:) Kojutee oli ikka nii pikk, ma lausa jälestan Riia-Pärnu otsa, sest seda on saanud tänu näitustele nii palju, liiga palju sõidetud. Mul on sellel teel vaid 1 lemmikosa-mereäär. Võrratu. Kuidas ma igatsen merd ja merelõhna. No ei ole sisemaa inimene. Nii imelik oli olla kodus, seal oli nii palju muutusi toimunud, kõik oli nii hele ja valge ja suur ja kodune. Kõik oli nii nagu kodus on. Aga ega mul eriti aega polnud kodus olemist nautida. Paari tunni pärast sain linnas kokku Liisa, Manni ja Kadriga. Mingi aeg hiljem lisandus ka Hille. Aitäh veelkord Kama eest:) Ma panin talle nimeks Kama. Jube äge tegelane on. Pidas tagasisõidu väga vapralt vastu. Eks hakkab nüüd igal pool kaasas olema;) Piccadilly ja armsad sõbrad, vat see oli nii väärtuslik. Krussule tegin head meelt, tema sai minu poolt paraja koguse salaamit:) Mis tuletab mulle meelde, et peaks uurima, kuidas maitses. Ma ise eriti liha ei söö. Pärast paari tundi ootas mind veel viimane eneseületus. Loksuda veel 2h bussiga Tallinna, kus mind juba perekond Tammisto koos Zorroga ootasid. Milline piin oli see sõit. Tallinnas oli külm, kohe nii külm, et sain korralikult külma. Zorro rõõmustas. Ta oli täitsa segaduses. Ma usun, et sama sassis, kui mina. Sel ööl magasin nagu ingel. Eks töö ja äärmiselt väsitav sõit võtsid minust oma osa...