...Spagetid tomatikastmega...

Terve eelmine nädal oli hullumeelne, viimasel ajal on kogu aeg midagi toimumas kliinikus, rohkem kui tavaliselt ja ma lihtsalt ei jaksa õhtuti enam siia midagi kribada. Täna läheb mul juba kolmas nädal jutti ja koos nädalavahetustega.

Reedel oli äge. Kõigepealt aitasin Nadjal kolida. Voodid, kummuti, öökapi, laua ja rasked raamatukastid, kõik vedasime koos ja ilma meessoo abita autosse, treppidest alla ja siis jälle autost välja ja treppidest üles. Nadja elab nüüd ka Birkenfeldis, juhuu, vähemalt keegi, kellega kunagi igav ei hakka on nüüd siin, kohe selle maja kõrval, kus ma oma esimesed 6 päeva veetsin. Kui asjad kolitud, läksime koos poodlema, sest minu külmkapp oli juba täiesti tühi, rääkimata muudest asjadest. Ostsime ja ostsime palju, sest pidime pärast minu poole sööma minema. Terve päeva mõtlesime, et mida kokata ja lõpuks valisime ikka kõige lihtsama tee - Barilla spagetid Barilla basiiliku kastmega, kõrvale tavaline fetajuustu salat ja magustoiduks- mandariinid ja kummikommid (no lõpuks ometi hakkab kätte jõudma jõuluaeg, mis tähendab, et müügile tulevad jälle need maitsvad mandariinid, mida igal aastal lausa kilode kaupa söödud saab). Aga õhtu oli vahva , sai nii palju naerda, et lausa pisarad voolasid. Anna ja Nadja teevad siin olemise kergemaks, palju kergemaks. Järgmine sööming pidi toimuma Nadja juures- a la soolaleivakas.

Nädalavahetusel õppisin palju, oi kui palju. Ma oskan nüüd Diffi valmistada ja süstal usaldati ka mu kätte. Njah, pean tunnistama, ega mulle need süstlad ikka eriti ei meeldi küll, puht isiklikest kogemustest. Loodan, et varsti saan juba ise verd ka võtma hakata, vähemalt Mia lubas mulle nö selle asja päris selgeks teha. Eks ma teoreetiliselt ju juba tea, sest iga päev võetakse mitmeid, mitmeid kordi loomadelt verd, meie valmistame kõik asjad selleks ette, vajaduselt aitame looma natuke kinni hoida.

Mis välja tuli- tüdrukud, Nadja ja Anna, arvasid, et ma ei tule kogu selle asjandusega toime, et ma olen pärast paari nädalat kliinikust läinud...no eks mul endal oli ikka ka vahepeal selline tunne, et enam ei suuda, mitte et kliinikus oleks raske, aga siin ümberringi pole ju MITTE midagi ja see mõjus lausa rusuvalt. Olin ju juba harjunud, lausa hellitatud, et Keegi mind mitu korda nädalas kinno kutsus, veini jooma kutsus ja niisama jalutama kutsus:) Igatsen seda ikka, aga olen harjuma hakanud. Tean ju, et mingil hetkel saab see siin läbi ja selle aja pean vastu pidama. Lihtsalt pean, kuigi mõni päev on tõeline võitlus iseendaga.

Ootan nädalavahetust, siis saan lõpuks ometi ka puhata. Laupäeval sõidame Christinega Stuttgarti- näitusele ja niisama linnaga tutvuma. Tessi ja Ruts mõlemad on kirjas, vanamutt ju lausa eriti kaua eemal olnud sellest maailmast, aga mõtlesin, et las tunneb ka rõõmu, talle ju nii meeldib. Läheb, kuidas läheb, tulemus ei ole mulle isegi oluline.

Lisaks Stuttgartile on mul novembris veel üks näitus ees ja see on erikas- samuti kirjas mõlemad. No ja selle näitusega saab küll nalja...helistasin korraldajale ja palusin, et saaks kohapeal maksta, muidu hakka jälle selle välisülekandega jamama...sain siis korda. Reedel tuli kiri koju: Sehr geehrter Herr Leppsoo....hmmm, ma saan aru, et enamikes maades on Marian mehe nimi, aga siiski. Olles eelnevalt minuga telefonis rääkinud ja üleüldse, kui ei olda isiku soos kindel, siis võiks panna ju kaldkriipsuga Herr/Frau...nagu isegi koolis õpetatakse. Tahaks nende nägusid näha, kui maksma lähen oma regamiskinnitustega:P