...Stuttgart...

Reedel, peaaegu juba tavaks saanud- pärast tööd minu poole ja kokkama ja filme vaatama:) Seekord piirdusime vähemaga ja ülimõnusa koduse söögiga. Kohlrabi, kartul ja kotletid:) mmmm:) Õhtu venis liiga pikaks, jälle. Muidu poleks midagi, aga laupäeval oli väga varajane äratus lihtsalt. Alles pärast 01-te said Anna ja Nadja minema.

Kõigest paar tundi maganud, kiirelt dushi alla, asjad kokku ja minu kauaoodatud näitusereis Richtung Stuttgart võis alata. Autojuhiks Christine ja niisama uudistama kaasa tuli ka Nadja. Mul oli juba väljasõites enesetunne väga paha ja rahutu. No liiga kaua ise ringist eemal olnud. Njah, kohale jõudsime ilusti, ilma kordagi eksimata, ummikusse sattumata ja GPS-i kasutama:) Ainuüksi parkimismaja oli hiigel, rääkimata näitushallist- Stuttgart Messe. Võimas. Hall alles uus ja korralik. Ringid suured ja korraliku vaipkattega. Müügilette nii palju, et pea hakkas valutama. Liiga palju rahvast oli seal ostlemas, et lähemalt kaubavalikusse süveneda. Ostsin vaid seda, mida teadsin tahta.

Ruts ja Tess mõlemad elevil. Eriti rõõmsaks muutus Tess siis kui sai aru, et tema saab ka täna ringi. Konkurents oli suur: kohal prantslased, tsehhid, meie, sakslased ja isegi venelased. Suur rõõm oli näha Katjat Bonniega, kes kohale lennanud Moskvast ja liikusid eile õhtul edasi Poznanisse Poola Võitjale. Hullud. Koerainimesed on hullud.

Kohtunik Andreas Tornau, kes meid hindas on teada tuntud objektiivsus ise. Äärmiselt põhjalik ja asjalik, põhjendades alati oma valikuid. Esimesena läks ringi Ruts, kes suutis kaalu peal välja rabeleda 9,9 kg-huhh, me olime pääsenud (Saksas üle 10kg, lendad ringist välja). Suurepärane kirjeldus ja poiss nautis- tulemus oma klassi võitja ja esimene Saksa Sert käes. Meie konkurent klassis sai hindeks Väga Hea, seda suurem oli minu rõõm. Võrdluses CACIB.i peale kahjuks kolmas koht, sest Ruts otsustas näitama hakata, kes on siin ringis Matcho, ajas saba püsti ja väljas me olimegi.

Tessiga ringi minna oli juba hoopis rahulikum, polnud hirmu, et kaal ületaks 10kg ja oma koera vigu tean ju ka. Tulemus lausa üllatav. Tsempionklassi võitja ja samuti Saksa Sert. Kohtuniku kommentaar- liiga paks...hmmm, kui paks, siis paks. Siis tuli Katja ja Bonnie kord. Samuti klassivõitja ja Saksa Sert. Emaste valikus võitis minu arvates üks jubedamaid emaseid üldse keda oma elus näinud olen...aga no eks see oli teada. See selleks: valikus surus kohtunik Katja kätt ja ütles "nice dog, but too fat" ning sama kommentaar ka meie pihta:) Meile tegi see Katjaga aga nalja. Päev oli õnnestunud.

Edasi suundusime linna, et sellega veidi lähemalt tutvuda. Hunnikutes ilusaid losse ja üleüldse positiivse mulje jätnud linn. Uhked modernsed ehitised linnast välja suundumas- Mercedes-Benz muuseum ja arena. Võimas. Läheme kunagi jälle.

Sakslased on ägedad, prantslased on ägedad. Lihtsalt suvalised inimesed tulevad sinuga rääkima, et no küll on ilusad koerad, teevad pilte ja jutustavad oma lugusid. Konkurendid suruvad rõõmsalt ja viisakalt kätt nii võitjatele kui ka kaotajatele. Ei mingit otsest viha, vaid mõningate puhul jäi see silma...aga neist hoiame eemale.

Täna puhkame. Mitte midagi ei tee. Isegi ei söö. Koerad ei kipu isegi õue, vaid on terve selle aja ainult maganud. 3 nädalat jutti töötada on minust võtnud ka viimase. Mõtlesime kliinikust läbi minna ja vaadata, kuidas Hr Denny, mõttetu mees, karmide tädidega hakkama saab, aga isegi seda ei jaksa teha. Kuulan head muusikat ja mõnulen oma pehme sooja teki all:)